Kommentaar: Kaks konverentsi Kabulis

Eile Kabulis olnud USA riigisekretär Hillary Clinton ja kaitseminister Robert Gates on täna juba Lõuna-Koreas, mis peaks nagu kinnitama Korea sõja (1950-1953) ja Afganistani sõja (aastast 2001) omavahelist ideelist seotust. Et mõlemal juhul on USA ja tema liitlased väljas demokraatia ja vabaduse eest.

Seda seotust üritati kuu aega tagasi esitada koguni sel kujul, et nii nagu president Harry Truman võttis maha ülemjuhataja Douglas McArthuri Koreas, tegi sama Barack Obama Stanley McCrystaliga Afganistanis.

Mõistlikum olnuks Afganistani kõrvutamine Vietnami sõjaga (1964-1973), kus ameeriklased jõudsid kolm ülemjuhatajat välja vahetada, ja ikka vietnamiseerimise pärast, mida artikli kontekstis tuleb võtta kui oma sõja teistele kaelasokutamist.

Korea oli mingis mõttes maailmasõja jätkusõda ja McArthur kibeles veel ühte Hiroshimat tegema ehk sõda aatomipommiga lõpetama. McArthuri mahavõtmise järel tõmbusid lääneriikide väed Koreas tagaplaanile ja Stalini surm andis võimaluse viisakaks vaherahuks näiliselt kohalike vahel.

Vietnami sõtta sattusid ameeriklased paljus oma rumalusest (toetada katoliiklasest marionetti olukorras, kus 95 protsenti elanikest on budistid) ja Afganistani pimedast kättemaksutuhinast.

Tasub meenutada, et Iisraeli okupatsioonipoliitika toetamise eest Ameerikat ammu ründava al-Qaeda juht Osama bin Laden redutas Afganistanis veel 1990ndatel, kus teda Bill Clintoni korraldusel üritati raketilöökidega tappa. Tulutult. New Yorgi pilvelõhkujate hävitamise järel otsustas George W. Bushi valitsus taktikat vahetades n-ö ise kohale minna, et Osama tabada. See tähendas sõda niisama tundmatus paigas, nagu seda USA-le olid varem Vietnami dþunglid.

Kui Vietnamis hävitati taimestik 2,3 miljonil hektaril (USA Kongress arutab just praegu selle osalist kompenseerimist!), on Afganistanis vaakumpommidega terveid mägesid purustatud, ent ei mingit tulemust. Sealgi üritatakse pärast euroopalike valimisprotseduuride läbikukkumist sõda selgelt afganiseerida, seejärel afgaanid-pushtud omavahel lepitada, mis eeldab amnestia pakkumist talibidele.

Arvatavalt said McCrystalile saatuslikuks tema kohalike abiliste kontaktid mulla Omariga (Kabuli valitseja 1996-2001 ja Osama bin Ladeni ametlik varjaja) ja paljuräägitud pealetungi edasilükkamine, sest enamik USA eliidist ihkab selget sõjalist võitu.

Võitlusvaimu säilitamiseks ei osatud pärast McCrystali tagandamist muud teha, kui tihendati veel kord tsensuuri teadete üle sõjatandrilt. Selle senisest ulatusest andis kaudse pildi McCrystali mahavõtmise käivitanud kurikuulsas “The Runaway General” artiklis kirjeldatud Afganistani presidendi Hamid Karzai hämming, kui ta sai haavatuid külastades teada, kus üldse ameeriklased tema valitseda oleval maal sõdivad.

Uut supertsensuuri arvestades mõjub selge tellimustööna pühapäeval NATO staabi tehtud avaldus, et olla kätte saadud mulla Omari kirjalik juhend kõigi kollaborantide mahanottimiseks – asi, mis nagu peaks kinnitama kahtlusi Karzai kursis talibidele andestada.

Esmalt olgu tõdetud, et eilne kaua ettevalmistatud konverents osutus kõigest Kabuli konverentsiks nr 2. Number 1 toimus samas kolm päeva varem, ainult osalejad olid teised – mitte NATO või Euroopa Liidu liikmesmaad, vaid Venemaa, Hiina, India, Pakistan, Kasahstan, Kõrgõzstan, Afganistan ehk Shanghai koostööorganisatsiooni liikmesmaad koos organisatsiooni peasekretäriga. Formaalselt nimetati seda Kabuli konverentsi “konsultatsioonideks, mis tuvastasid osavõtjate seisukohtade läheduse”.

Nii et president Karzail oli eile NATO peasekretäri, proua Clintoni jt kohtudes tagataskus varuks Moskva-Pekingi seisukoht.

USA-NATO praegune lähenemine Afganistani sõjale lähtub lahkumisest sealt niipea kui võimalik ja selle alg- ja lõppaeg (2011-2014) on välja kuulutatud. Eilse konverentsi peamõte oli anda afgaanidele teada, et neid abistatakse jätkuvalt elu paremustamisel, mille kinnituseks ilmuvad relvis välismaalaste kõrval kohale tsiviilisikud. Paraku on see võimalik vaid siis, kui sõjategevus vaibub.

Sammuks soovitud suunas peaksid saama uue parlamendi valimised, ent perspektiivi muudab ähmaseks seis Iraagis. Mäletatavasti ei piisanud Bush nooremal ühest sõjast. Et olla lähemal Iisraelile, ründas ta Iraaki, kus samuti läks käiku “demokraatliku ühiskonna rajamine”. Nagu karta võis, lõppesid tänavu märtsis toimunud sealsed teised “demokraatlikud valimised” USA kandidaadi lüüasaamisega.

Enamgi veel – sel esmaspäeval said naaberriigis Damaskuses kokku Iraagi valimised võitnud (selgelt Saddam Husseini ekstoetajatele tuginev) Ayad Allawi ja valimistel kolmandaks jäänud šiia vaimulik Sayyid Moqtada al-Sadr (tema Mahdi armee sõdis veel aasta tagasi okupantidega), et moodustada koalitsioonivalitsus. Arusaadavalt oli kohtumine Süüria pealinnas ajastatud Lääne sõjakoalitsiooni konverentsiga Kabulis. Paras pauk, sest alles äsja käis Bagdadis USA asepresident Joseph Biden teistsugust koalitsiooni kokku panemas.

Üks asi on see, kuidas võtsid uudise Damaskusest vastu USA ja Euroopa ministrid, Karzai seis on aga enam kui kehv, sest eks mäleta kõik, kuidas ta mullu augustis kuulutati presidendivalimiste võitjaks, ehkki pool päeva varem tunnistas USA riigidepartemang, et tuleb pidada teine hääletusvoor. Tõesti huvitav – kes eile Kabulis olnuist hakkab esimesena olukorda realistlikult hindama?