Soomest Pärnu kanti puhkust veetma tulnud koolidirektor Teuvo Aittokallio vigastas Valgerannas supeldes vastu betoonikamakaid oma põlve. Ettevaatlik tasub olla kõigil suplejatel.
Valgerannas suplejail tasub hoiatussilte uskuda
4. august 2010, 10:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Olin kolme lapselapsega Valgerannas ja mängisime vees ringi ujudes,” kirjeldas head eesti keelt kõnelev Aittokallio. “Kui tulime tagasi ranna poole, kõndisin mina ees – õnneks, sest natukese aja pärast põrkasin vastu suurt betoonijurakat, mida polnud läbi vee näha. Vee sügavus oli sel kohal vähem kui meeter. Sain oma põlved veriseks.”
Aittokallio poleks oma sõnul juhtunust suurt numbrit teinud, kuid muretsema pani teda see, mis oleks võinud sündida. “12aastane Joona tuli minu järel kogu aeg kõva hooga sukeldudes,” meenutas ta. “Kui tema oleks sukeldunud vastu jurakaid, oleks ta võinud raskesti viga saada.”
Audru vallavanem Margus Joonas märkis, et probleem pole sugugi praegu päevakorda kerkinud. Mullu suvel oli nii mõnigi kord kurtmisi.
Nimelt jookseb promenaadi juurest merre nõukogude ajal poldri tarbeks rajatud pinnavee ärajuhtimise toru. Kunagi oli see merevee all kaetud betooniga, mida jää nüüdseks on lõhkunud.
Nii on toru juurest otse merre minnes umbes poolesaja meetri kaugusel vees mitu paarisajakilost betoonkamakat, mida pelgalt inimjõul veest välja ei tassi.
Ohtliku ala laius on kuni 15 meetrit ja seda pole sugugi keeruline määrata: merepiiril on toru kaetud suurte munakividega ja sealt otse edasi ongi ala, kus betoonitükkide peale sattuda võib.
Joonas rääkis, et mullu suvel toodi väiksemad lahtised kamakad merest välja ja suuremad tõmmati ühte kohta koomale. “Malevlased käisid vees ruutmeeter ruutmeetri kaupa ja katsusid jalaga, et tükke leida. Sügisel madalama veega tõime suuremad tükid välja,” kirjeldas ta.
Paraku lõhub jää toru katvat betooni edasi ja merevesi kannab tükke laiali. “See poldri ehituse käigus paigaldatud süsteem on üsna lagunenud, keegi seda ei hoolda ja kellegi bilansis see pole. Audru vald üritab oma rahaga jõukohaselt hooldada, et hullemat ära hoida,” selgitas vallavanem.
Juba mullu pandi merre toru juurde teravate kivide eest hoiatav silt, tänavuse hooaja algul samuti. “Seda silti on raske mitte märgata. Tõsi, tänavu pole sellel ingliskeelset teksti,” sõnas Joonas. “Tegelikult, ega meie inimesed palju hoiatustest hooli. Ikka käiakse seal ujumas.”
Aittokallio märkis, et nägi küll teravate kivide eest hoiatavat silti, aga arvas, et see hoiatab pisikeste kivide eest, mida merepõhi on seal täis.