Tootjad lisavad E-aineid, sest tarbija sööb silmadega

Eesti toiduainetööstuse liidu juhataja Sirje Potisepp ütleb, et uurib poes pakendeid, kuid E-aineid paaniliselt ei karda, sest teab neist palju. “Söön seda, mis maitseb ja on värske – seega eelistan eestimaist kaupa,” sõnas ta. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Üha sagedamini jõuab meieni teave E-ainete kahjulikust mõjust tervisele ning levinud arvamise järgi lisatakse säilitusaineid ja värve, et madala kvaliteediga tooraine ilusamaks ja maitsvamaks muuta.

Miks tootjad kriitikanoolte sähvimisest hoolimata kõikvõimalikke E-aineid toidusse lisavad, selgitab Eesti toiduainete tööstuse liidu juhataja Sirje Potisepp.

“E-ainetega seoses levib meil palju uskumusi ja lausa müüte,” lausus Potisepp. “Kindlasti ei kasuta Eesti tööstused madala kvaliteediga toorainet.”

Lisaaineid kasutatakse kolmel põhjusel: toiduohutuse tagamiseks, toiduaine maitsvaks muutmiseks ja toidule esteetilise välimuse andmiseks.

“Nende ainete kasutamine tagab, et tarbija saab poest riknemata kauba,” selgitas Potisepp. “Kui aga tarbija eesmärk on saada lisaaineteta tooteid, leiab ta pakendit uurides igas kategoorias vastavaid tooteid.”

Paraku on moodsal tööstusel lisaaineid kasutamata raske toime tulla, sest tootmisahel tootjast kaubanduseni ja sealt tarbijani on pikk. “Pealegi ostab tarbija silmadega ja esteetilisus on toiduainete puhul tähtis tegur,” tõdes Potisepp. “Hallidel lihatoodetel pole ostjate seas suuremat edu.”

Mis peitub E taga?

Esmalt tasub teada, et sugugi mitte kõik E-d ei ole säilitusained või kunstlikud toiduvärvid. Nii võivad E-koodi taga peituda hoopis vitamiinid. Näiteks, kui avastate toote etiketilt E 300, siis teadke, et selle koodi taga peitub C-vitamiin.

Lisaained jaotatakse nende päritolu järgi kolmeks: looduslikud, loodusidentsed ja ained, mis on saadud keemilise sünteesi teel ja millel pole looduses analoogi. Nende viimaste hulka kuuluvad näiteks asotoiduvärvid, mis võivad tundlikuma organismi korral esile kutsuda allergilisi reaktsioone.

Lisaainetel on Euroopa Liidus numbritunnus E, mis tähendab, et lisaaine on ELis heaks kiidetud. “Tähis E on seega lisaaine ohutuse garantiiks, et see on läbinud ametlikud ohutuse hinnangud,” sõnas Potisepp.

Rasvarikaste toitude puhul on vaja lisada antioksüdante, et kaitsta tooteid rasva rääsumise, maitse ja värvuse muutuste ning toiteväärtuse alanemise eest.

Selleks kasutatakse kõige sagedamini antioksüdandina askorbiinhapet E 300 (C-vitamiini).

“Lihale ja lihatoodetele lisatakse nitriteid (E 249, E 250) ja nitraate (E 252), mis suruvad alla osa bakterite, sealhulgas botulismitekitaja elutegevuse ja säilitavad samal ajal liha roosa värvuse,” selgitas Potisepp.

Pakendil märgitakse koostisosad kahanevas järjekorras, suurim kõige ees. “Nii näete, et E-d on alati nimekirjade lõpus, sest nende kogused on olematud,” osutas Potisepp.

Kui palju tohib toodetes lisaaineid kasutada, on seadusandlikult väga täpselt paika pandud. Enne kui lisaaine lubatakse ELis kasutusele võtta, hindab selle ohutust põhjalikult EFSA (European Food Safety Association).

“Samuti on lisaainetele kehtestatud maksimaalsed kasutamiskogused. Eestis kasutatakse just väikseimat lubatud kogust,” lausus Potisepp. Viinerites on tema sõnul lubatud piirnorm 100 mg naatriumnitritit toote kilogrammi kohta, aga tegelikult on näiteks Rakvere viinerites laboratoorsete uuringute tulemusel saadud nitriti jääksisaldus 8-30 mg kg kohta.

“Samal ajal võivad paljud köögiviljad sisaldada tunduvalt rohkem nitriteid, kui seda kasutatakse konservandina lihatoodetes,” lisas Potisepp.

Värve tasub peljata

Tänavu 20. juulil jõustus ELi määrus, mis kohustab tootjaid toiduvärvide E 102, E 104, E 110, E 122, E 124 ja E 129 kasutamise puhul pakendile kirjutama, et need võivad avaldada kahjulikku mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele.

Tõsi, enne nimetatud kuupäeva turule viidud või märgistatud tooteid, millel ei ole lisateavet esitatud, võib müüa kauba lõppemiseni. Seega tasub värvikirevaid maiustusi või jooke ostes ise numbreid uurida.

Potisepa sõnutsi ei kasutata Eestis paljudes mittealkohoolsetes jookides enam asovärve. “Largo ei kasuta kunstlikke aroomi- ja värvaineid ühegi oma toote puhul juba aastaid. Kuid seetõttu on mõni nende toode konkurentide omast kallim. Kas tarbija on selleks valmis? Kui jah, on tootja tänulik,” kõneles ta.

Lihatoodetes peetakse kõige kahjulikumaks lõhna- ja maitsetugevdajat E 621 ehk naatriumglutamaati. See lisaaine on paljude maitseainesegude koostiseski. “Kasutatakse seda küll kordades vähem, kui piirnormides sätestatud, aga mõnel inimesel võib see lisaaine põhjustada haiguslikke nähtusid,” teadis Potisepp. “Ometi ei ole EFSA spetsialistid leidnud piisavaid kinnitusi selleks, et E 621 lisaainete nimekirjast kustutada või tema kasutamist veelgi piirata.”

Vähem lisaaineid

Toiduainetööstus on võtnud suuna lisaainete vähendamisele. “Kuid see võtab aega ja importkaup on ainult ootamas, millal meie toidukaup riiulitelt välja langeb,” kõneles Potisepp. “Tegemist on keerulise probleemiga, aga tasapisi püüame leida lahendusi. Isegi raskes majandussituatsioonis tuuakse turule säilitusaineta või looduslike säilitusainetega tooteid, mis hinnalt kallimad. Kahjuks on selliste toodete tarbijaid vähe ja seetõttu on tootjal raske neid sortimendis hoida.”

Lisaainete piiramisel on tehnoloogiliselt keeruline säilitada tarbijale harjumuspärane maitse. “Protsess eeldab maitseainefirmadelt uusi maitseainesegusid, kus oleks ilma maitse- ja lõhnatugevdajata saadud sama tulemus, millega tarbijad aastaid harjunud on,” selgitas Potisepp. “Näiteks Saksamaal on tarbijad taas hakanud nõudma maitsetugevdajate kasutamist, sest liha- ja vorsttooted on kaotanud oma maitse.”

Euroliidus on riike, mis on osa meil lubatud lisaaineid keelu alla pannud. “Oluline on märkida, et need on olnud poliitilised otsused, mis mõjutavad vaid kohalikke töötlejaid, sest ELi ühel liikmesmaal puudub võimalus keelata vabakaubandustegevust kogu euroliidus,” selgitas Potisepp. “Seega peaks iga niisuguse otsuse juures küsima: miks tahame oma töötlejate konkurentsivõimet kahandada, samal ajal kui kõikidel teistel on meie turule vaba pääs? Iga piirang ja mitte lubamine peab olema teaduslikult põhjendatud.”

Liialdamine on kahjulik

Tootjad väidavad, et säilitusaineid või värve on toidus nii väikeses koguses, et see ei mõju organismile kahjulikult. Aga inimene sööb päevas palju ja kokkuvõttes võivad need ained siiski kahjulikult mõjuda, eriti nõrgema tervisega inimestele ja lastele.

“Kõik avaldab tervisele ebasoodsat mõju, kui süüa pidevalt üle normi,” rõhutas Potisepp.

EFSA spetsialistid uurivad pidevalt lisaainete mõju inimorganismile ja vajadusel tehakse uuringud uuesti, võttes arvesse tehnoloogia ja teaduse viimaseid avastusi. Näiteks paljukritiseeritud aspartaami kasutamist ja ohutust hinnati viimati 2009. aastal ning EFSA jõudis taas järeldusele, et selle kasutamine on ohutu.

Eesti toodete üle teostab igapäevast kontrolli veterinaar- ja toiduamet. “Toiduohutus on Eesti ettevõtetes kõrgel tasemel, seda on ametkonnad tunnistanud,” kinnitas Potisepp. “Meil on suuremates tootmistes iga päev tööl riigi suunatud ja tasustatud veterinaar, kes pidevalt kontrollib toodete vastavust retseptile, etiketil märgitud koostisele ja realiseerimisaegadele.”


Lisaained

Lisaained jaotatakse päritolu järgi kolmeks:

• Looduslikud – ained, mis on eraldatud toidust (näiteks pektiin E 440 puuviljadest ja karragenaan E 407 merevetikatest).

• Loodusidentsed – ained, mis ongi looduslikult toidus olemas, kuid on saadud sünteesi teel (antioksüdant C-vitamiin ehk askorbiinhape E 300).

• Ained, mis on saadud keemilise sünteesi teel ja millel pole looduses analoogi (asotoiduvärvid, mis võivad esile kutsuda allergilisi reaktsioone).