Ute Wohlrab: Vana-Tori hobuse ühing tahab eraldi tõuraamatut.

Kuigatsi külas lumises koplis lasevad Tori hobused traavi, nautides neile antud vabadust. Foto: Urmas Luik

Valgamaal Kuigatsi külla registreeritud MTÜ Vana-Tori Hobuse Ühing tunneb muret vanatüübilise Tori hobuse tuleviku pärast ja taotleb säilitustööks eraldi tõuraamatut.

Ühingu liikmete arvates on viimaste aastate aretustöö vaid Tori sporthobuse suunal viinud puhastverd põlistõu hääbumiseni, Vana-Tori hobuse nimel tegutsejate eestkõneleja on Hargo talu perenaine, Baierimaalt pärit Ute Wohlrab. Sakslanna on 17 aastaga suurepäraselt selgeks õppinud eesti keele ja vestlus toimubki meie riigikeeles.

Ute Wohlrab, rääkige, palun, mis ajendas teid just Vana-Tori hobusega tegelema?

Esimene vanatüübiline Tori hobune, kellega kohtusin, oli täkk, kes oli mitu kuud olnud puulatris puuriitade vahel, ta ei saanud pikali heita ega liikuda. Vusserdasin päitsed ja rihma nööridest ja heinapakinööridest, mis olid 16–17 aastat tagasi saadaval, ja tassisin selle hiigelsuure täku puukuurist välja. Ta jalutas mul taga nagu kutsikas.

Kus see oli?

See oli Jõgevamaal. Ta oli tagastatud, sel ajal tagastati veel kolhoosi loomi. Tegin temaga ühe tiiru, peatusin ja kohe oli soe pehme nina vastu minu õlga. Ja siis ma sain aru: issand, missugune hobune see on! Mitu kuud ei saanud liikuda ja jalutab minuga, kes ma olen täiesti võõras, nagu kaisukaru.

Mul oli selge, et see on hobune, mida maailm tahab, see on tõeline sõber - nii suure südamega, nii hea iseloomuga. Tahtsin Tori tõugu hobuseid osta ja kui see täkk suri, tegin kõik, et leida temasarnast või vähemalt seda tüüpi hobust. Ja see oli 14 aastat tagasi.

Ma leidsin, et neid soojaverelisi hobuseid, kes tuginevad 1856. aastal Toris alustatud tõuaretustööle, ei ole enam. Nad olid Soome müüdud, nad olid lihaks müüdud ja aretus läheb hoopis teises, igal pool nähtava sporthobuse suunas.

Põlise Tori hobuse nimel tegutsebki Kuigatsis loodud Vana-Tori Hobuse ühing. Kui suur see ühisjõud on?

Ligi 100 inimest, kellel on kokku 53 Tori hobust, ja nad muretsevad, et see tõug kui kultuuripärand ei kaoks. Facebookis on vanatüübilise Tori hobuse päästmise lehekülg, sellel on umbes 1200 liiget.

See on missioon?

Ma ei tea, kas see on missioon, mille olen endale võtnud. Arvan, et see on missioon, mis leidis mind üles.

Kui palju teil siin Hargo talus on Tori tõugu hobuseid?

Tori hobuseid on 24, neist 23 on Vana-Tori hobused.

Internetis saadaval videoklipis heidate Tori hobuse tõuraamatu pidajale, Eesti hobusekasvatajate seltsi juhtkonnale ette, et nende korraldatud tõuaretus aretab kuulsa Tori hobuse nimel all midagi muud. Miks?

Ma ei ole seda niimoodi väljendanud, see on kindlasti kontekstist välja võetud. Ma süüdistan Tori hobuse tõuraamatu pidajat selles, et ta aretab sporthobust ja on unustanud, konkreetselt unustanud vanatüübilise Tori hobuse säilitamise. See aretus ja see suunamine läks nii ühele poole, et teine pool kadus huviorbiidist.

Ma ei ole Tori sporthobuse vastu, kuid ma ei tea, milleks seda on vaja.

Maailm on hiigelsuur, hobusetõugusid on üle 10 000, seal on ka Tori sporthobusele ruumi. Aga me ei tohi unustada, et Tori sporthobuse ajalugu algab 1990. aastatel ja vanatüübilise Tori hobuse ajalugu algab 1856. aastast. Peame vaatama ettepoole, et see vanatüübiline Tori hobune leiaks endale niši ega takistataks enam tema aretust.

Kuidas selle nišini jõuda?

Kui vaatame Vana-Tori hobuse populatsiooni, siis puhasaretatud genofondiga on elus 71 Tori täkku ja mära, kellega ei ole midagi ristatud. Neist hobustest on 11 alla 15aastased märad, see on neile kõige fertiilsem aeg. Seda tuleb ette kujutada ja see ongi hobusekasvatajate seltsi tegemata töö! Kui hinnatakse kerged hobused paremaks ega pakutagi enam puhasaretatud täkke, langeb populatsioon pidevalt ja varem või hiljem ei ole seda kultuuripärandit Eesti rahval enam olemas.

Võime ju rääkida, et Tori sport on traditsioonis, aga elu on midagi muud. Niguliste kiriku torni ei lammuta keegi sellepärast maha, et tornid ei ole enam moes. Me peame ajalugu nii jätkama, nagu see on olnud.

Muide, nendest 11 märast on ainult kaks peatõuraamatus. Miks teised on hindamata? Miks teised ei ole peatõuraamatus?

Te olete sõnakas ja ala tundev inimene. Võib-olla käite oma otseküsimustega hobusekasvatajate seltsi juhtkonnale närvidele?

Jah, ma küsin liiga palju, mul on olukorrast liiga hea ülevaade, kuigi Eestis on Tori tõugu hobuste tõuraamat salastatud. See tähendab, et kõrvaltvaataja ei saa uurida, milline on populatsiooni väljanägemine, sest Eesti hobusekasvatajate selts ei luba seda. Mis põhjusel on peatõuraamat salastatud?

Tõuraamatut peetakse maksumaksjate kulul, see ei ole hobusekasvatajate seltsi isiklik ettevõtmine. Miks maksumaksja ei tohi vaadata, mis siin toimub?

Ühes teleuudises liigitate Tori hobuse tõuraamatusse kantud 1376 loomast vaid 100–120 hobust tõupuhtaks. Milles on ülejäänute viga?

Kõigepealt: ma ei ütle, et 1376 Tori hobust ei ole tõupuhtad. Puhtatõulised on nad vastavalt aretus- või säilitusprogrammile, puhasaretus tähendab aga, et kolm või rohkem põlvkonda on tõuparandusteta, võõrverd lisamata. Oleneb definitsioonist.

Meie ühing on defineerinud, et võtame sõjaeelse Eesti Vabariigi aegse Tori hobuse populatsiooni ja aktsepteerime 1970. aastatel väga arukalt, edukalt ja korralikult tehtud verevärskendust, see tähendab lisatud Vana-Hannoveri veresusest lubame 25 protsenti. Tõupuhtad on kõik, aga puhasaretatud on loom, kes on mitu põlvkonda võõrvereta.

Nii et need on kaks ise asja, mida ei tasu segamini ajada. “Puhasaretuse” sõna tuleb õigesti kasutada. Mina ei ütle, et teistel on midagi viga, vaid nad on teise definitsiooni järgi puhtatõulised ja meie läheneme puhasaretusele.

Kas nii väikese populatsiooni alusel, ainult sadakond looma, on teie arvates võimalik Tori hobusetõu puhtaverelisus päästa?

Minu arvamus on, et meil on võimalik Tori hobusetõug päästa. Näited on olemas Vana-Württembergi hobuse ja Rottaleri hobuse näol. Rottaleri hobuseid oli alla 20 ja populatsioon on tagasi aretatud, müüb äärmiselt hästi, neil on ootelehed.

Vana-Tori hobuse puhul on isegi veel võimalik seda tõugu päästa, ei ole isegi vaja tagasi aretada. Aga kui me veel viis aastat ootame, on muidugi hilja, siis võime vanatüübilisele Tori hobusele kusagile mälestuskivi panna. Ja kardan, et Eesti rahvas ei ole sellega nõus, et nende kultuuripärand varastatakse neil nina eest ära.

Teie jutust ilmneb, et avada tuleb eraldi tõuraamat, kuhu on kantud ainult Vana-Tori hobune kui raske soojavereline hobune oma tunnuste järgi.

Meie tahame Vana-Tori hobust säilitada ja nõuame eraldi tõuraamatut, et olla omaette, teha oma tööd, säilitada tõugu, ega pea õigustama, et on olemas midagi muud.

Maailm on hiigelsuur! Mitte kunagi ei ole näiteks Oldenburgeri hobusekasvatajatele Vana-Oldenburgi hobuse kohta öeldud, et sellel tuleb nimi ära öelda. Mõlemad tõud on äärmiselt edukad, hea populatsiooniga ja leidnud oma turuniši: Oldenburgerid lähevad spordi suunas, Vana-Oldenburgerid lähevad vanas heas suunas ja mõlemad eksisteerivad üksteise kõrval.

Vana-Tori tõug unustati 20 aastat säilitada. Tahame seda säilitustööd endale ja seega vabaneks Tori sportsuund vastutusest. Neile oleks parem, kui saame oma tõuraamatu, sest siis saab klient otsida hobuse, mida ta täpselt tahab, ja hobusekasvatajad ei pea enda tegevust enam õigustama.

Siis on kaks eri asja ja inimene saab neil vabalt vahet teha, nii Tori aretaja kui kõrvalseisja. Ma ei leia, et see on mingi väga suur probleem. Kelleltki ei pea Tori nime ära võtma, siis võib selle Tori küla ka ümber nimetada.

Millist kodulehte vaadata, et teie ja ühingu tegevusest ülevaadet saada?

Minu enda Hango talu koduleht on vananenud, inimene, kes sellega tegeleb, on tükk aega Ameerikas. Tegeleme kodulehega ja tahame selle kevadel täiesti uuendatuna üles laadida. Praegune koduleht on kõike muud kui aktuaalne.

Kui tahate aktuaalset informatsiooni meie Vana-Tori hobuse kohta, on eestikeelne leht www.vana-torihobune.ee, täiendame seda pidevalt ja teeme väga palju avalikku tööd.

Ehtne, uhke ja hea – selliste sõnadega iseloomustab ühing Vana-Tori hobust. Kelle sõnastus see on?

See on minu sõnastus. Minu meelest ta on ehtne, Eesti oma. Uhke on ta niikuinii, kui sa teda vaatad, võimas, kehahoiak ja olek. Ja “hea” tähendab, et ta on iseloomult hea.

Meie seltsi mitu aktiivset liiget koostas selle voldiku, milles Tori hobuse välimuse kirjeldus on võetud säilitusprogrammist, et ka see, kes teda ei näe, kujutab teda ette.

Ma ei leia, et peame ikka ja jälle seletama, mis on sport-Tori või Vana-Tori. Ei ole enam vaja öelda, kas on need on ehtsad või eestiaegsed Tori hobused, minu meelest on see positiivne, see aitab Tori sporthobuselgi oma turgu leida ja finantseerida.

Ainus tõsine mure on populatsioon ja see, et ei ole kerge motiveerida inimest paaritama oma vanatüübilist Tori hobust, kui meil ei ole eraldi tõuraamatut, kus saame säilitustööd säilituseesmärkide järgi teha. See on väga suur miinus, et meil ei lubata Vana-Tori hobuse kohta tõuraamatut pidada.

Kas eraldi tõuraamatu olemasolu sõltub ainult hobusekasvatajate seltsist või veel kellestki?

See sõltub Eesti hobusekasvatajate seltsist. Nad peaksid olema nõus sellega, et peetakse paralleeltõuraamatut, nagu Saksamaal tehakse Vana-Württembergeri, Rottaleri, Vana-Oldenburgi hobuste kohta. Mitmest teisestki Euroopa riigist on näiteid tuua.

Eraldi tõuraamat sõltub ka veterinaar- ja toiduametist, mis hiljuti väitis, et me tahame luua uut tõugu. Minu meelest on selline lähenemine absurdne, nagu alustaksime 2011. aastal 150aastase genofondiga populatsioonist järsku uue tõuga. Tegemist ei ole uue tõuga, vaid kahe suunaga aretusega, mida tuleks eristada.

Aga võib-olla veterinaar- ja toiduametis ei ole kompetentseid spetsialiste, võib-olla nad saavad kusagilt vildakat nõu.

Veterinaar- ja toiduamet ei ole viitsinud ennast kurssi viia säilitustegevusega, sest iga kord, kui meil on koosolek, alustame nullist seletamisega, mis on säilitus. Et see on hoopis midagi muud kui aretus. Ja see, et pooldame Vana-Tori hobuse säilitamist, ei tähenda, et me välistame või vihkame aretust.

Kes peale Hans Kavaku, Tori hobusekasvanduse legendaarse veterinaarasti on veel teie mõttega päri?

Kindlasti doktor Allhoff, kes on Saksamaa tippspetsialist tõu säilitamises, ligi kümne raske soojaverelise hobusetõu säilitamisega tegelnud ja Euroopas üks tugevamaid selles küsimuses. Tema on väga hea nõuandja, tal on üle 30aastane kogemus. Samal ajal on ta väga neutraalne inimene ega sega enda huvisid töösse. Ta seletab näiteks, kuidas Poola Sileesia hobused päästeti ja Hollandi Gelderlandi hobustega tegeldakse.

Nõuandja on ka Raigo Kollom, kes tegeleb sporthobuse aretusega, kuid on Eesti patrioot ja leiab, et vanatüübiline Tori hobune on kultuuripärand, keda tuleb säilitada.

Aga palju nõuandjaid ei ole vaja, sest palju kokkasid keedavad supi pudruks.

Olen kuulnud, et plaanite oma väljapaneku ja hobustega minna maamessile.

Plaanis on maamessil välja tulla suhteliselt suure stendiga C-hallis ja loodan, et saan seal kontakti inimestega – mitte ainult hobusekasvatajatega –, kes peavad lugu Tori hobusest kui kultuuripärandist ja mõistavad, et see on ohus.

Kui vanatüübilise Tori hobuse populatsioon sureb välja, petame lapsi ja lapselapsi. Peame austama seda, mida me edasi anname. Eesti maaelus on nagunii väga palju viltu läinud, ei ole enam talusid, kus on üks lehm või kaks siga, ei ole kartulipõlde, metsa ei ole ka, sest kõik on maha võetud.

Minuvanused ja nooremad inimesed hakkavad selle pärast muret tundma, nägin seda väga järsult, kui suvel tulid inimesed siia, et maaelu näha, ja ma küsisin, kas neil vanaema talu enam ei ole. Vastati: oh ei, meil ei ole enam nii ammu loomi.

Inimesed, see ei ole enam normaalne! Piim ei tule pakendist! Igas Saksa külas peetakse hobi korras rohkem kanu kui Eestis terves maakonnas.

See on vale suund, kuhu praegu liigume. Kus on rukkilill, Eesti rahvussümbol?

Ma ei näinud eelmisel aastal ühtegi, otsisin, ei leidnud. Kus on rahvuslind suitsupääsuke? Mul on siin 30 pesa, eelmisel aastal olid linnud ainult neljas pesas ja vaid üks pesakond jõudis elusana ära lennata.

Kui mürgitame oma rahvussümbolid, siis kuhu me tahame jõuda? Sharm el-Sheikhi? See ei ole mõte! Meie elu toimib Eestis ja meie ei ole siin puhkusel, vaid peame end identifitseerima oma riigi, rahvuse, probleemidega.

Mõistmaks, et me ei ole rahvussümbolite ning kultuuripärandiga, mille hulka arvatakse põlistõudki, puhkusel, on vaja selliseid vankrivedajaid, kes lähevad oma suunda ja veavad oma mõtet. Kas on nii?

Meie tahame ühte tõugu vedada. Me ei taha konkureerida Tori sporthobusega, tahame omaette olla. Põlistõugude säilitus on üle Euroopa äärmiselt tugev tänu entusiastidele.

Meie ühing on üksmeelselt otsustanud, et säilitame Vana-Tori hobust isegi siis, kui meilt võetakse toetus. Me ei tee seda tööd raha pärast, ausalt, sest võrreldes selle rahaga, mida meie peale maksame, on see natukene toetust naeruväärne.

Ongi entusiaste, kes teevad elu värvilisemaks ja rõõmsamaks, huvitavamaks, ja alati on entusiastidel pooldajad ja vihkajad. Tean, et mõni vihkab mind ega taha leppida sellega, mida ma teen, aga … õpime natukene tolerantsi, laiendame silmaringi. Ilma entusiastideta on elu kohe kindlasti halvem, kurvem ja igavam.