Vändra valla juhid vabatahtlikult kaosesse ei roni

Vändra vallavolikogu esimees Kaido Madisson (vasakul) ja vallavanem Peeter Reimann tõdesid, et kui oleks teadnud, mis neid ees ootab, poleks Kaisma vallaga liitumisotsust kergel käel tehtud. Foto: Ardi Truija

Aastaid on väideldud, miks Vändra alev ja vald ei ole ühinenud nii, nagu seda on teinud kunagised alevid-linnad ja rõngasvallad Pärnu-Jaagupi ja Halinga ning Kilingi-Nõmme, Saarde ja Tali.

Vahepeal suurejooneliselt edenenud plaan panna üheks suureks omavalitsuseks kokku nii Vändra alev kui vald, Järvakandi, Kaisma ja Tootsi takerdus mullu piiriprobleemidesse ja Järvakandi kõhklustesse. Pärast seda, kui ebaõnnestus maavanema õhutatud katse alustada uusi läbirääkimisi ainult kolme Pärnumaa omavalitsuse vahel, tunnistas maavalitsus oma pressiteates nüüd projekti pärast omavalitsusjuhtidega kohtumist läbikukkunuks.

Mitu aastat väldanud ühinemisarutelud naabrite vahel siiski päris liiva ei jooksnud. Kaks valda, Kaisma ja Vändra, liitusid. Mõlemad Vändrad jätkavad koostööd halduskomisjonides ja Tori soostus alustama Tootsiga liitumiskõnelusi.

Vändra vallavanem Peeter Reimann ja vastne vallavolikogu esimees Kaido Madisson põhjendavad, miks nad ei pea mõistlikuks valda järjekordse liitumisega kaosesse lükata ja milline roll on selles Kaismaga saadud kogemusel.

Madisson: Kõigepealt: oli sõnavabadus. See otsus ei olnud ju naistele (Tootsiga liitumisläbirääkimiste alustamise vastu olnud volinikele, toim) peale surutud.

Niimoodi volikogu otsustas ja enamus on enamus.

Haldusreformi vajalikkusest rääkides on valdav arusaam, et suurem omavalitsus on parem ja ühineda tuleb. Kas teie kogemused on teistsugused?

Reimann: Jah, sest praegu on see lugu, et Vändra vald sellest liitumisest ju enam ei võida. Ka selle kahe miljoni krooni liitumistoetuse näol, mille saab ainult Tootsi, ja seda ahvatlust praegu ei ole.

Milleks alustada läbirääkimisi kahel suunal, kulutada ressurssi, hellitada lootusi? Valijad ei ole ju taga ainult siis, kui volikogusse kandideerid, vaid kogu aeg, kui võimul oled. Kui küsida, siis Tootsi inimesed ise tunnistavad, et nende tõmbepunkt ei ole kunagi olnud Vändra, vaid Pärnu suund.

Rääkides Tori poolega, peavad nemadki Tootsiga liitumist võimalikuks ainult sellel tingimusel, et Tootsi on muutunud atraktiivseks ja neil ei ole võlgnevusi. Tori volikogu seda meelt küll ei ole, et kohe paneme leivad ühte kappi ja koos on hea olla.

Praegu on meil siin lahendamata muresid Kaismaga küll ja küll. Võtta järgmine ja hoopis kauge punkt endale juurde veel suuremate probleemidega …

Madisson: Valla majanduslik võimekus kaob sinna aukudesse ära.

Kahju on sellest, et see suur töö, mis sai viie valla ühinemiseks kokku pandud, on natuke suunatud tellimuse moodi. Sealt tuli välja, nagu Tootsi tõmme olekski siiapoole. Seda Pärnu poolelt ju ei uuritud, uuriti vaid siitpoolt.

Kui palju kasu on teie arvates Norra EMP projekti käigus valminud ühinemisdokumentidest? Oli sellel tööl mõtet?

Reimann: Kaido, ütled? Mina ütlen, et minu arust oli see mõttetu töö, jah. Mahavisatud raha.

Madisson: Kui me vaatame tagantjärele, siis loodetud tulemust ei ole. Kuigi mulle tundus algusest peale, et viis valda korraga muudab asja nii segaseks, et sealt ei tule väga head tulemust.

Reimann: Tegelikult tulemus on, kui aus olla. Kaisma ja Vändra vald on liitunud.

Madisson: Norra projektiga ei tule välja mingit eesmärki, seda, missugune oleks kõige targem haldusjaotus. Me olekski oodanud, et sealt oleks näiteks selgunud: Tori oleks Tootsile parem tõmbekeskus, nagu ta tegelikult on.

Järvakandiga sama lugu. Järvakandil oli endal mitu põhjust, miks nad siia kangesti tahtsid. Seda, miks nad ei saa üksi ja miks Kehtna vallaga olla, ju ei uuritud.

Reimann: Nad ei saanud läbi omavahel. See võis olla hetkeviha. Tahtsid võib-olla natuke hirmutada kedagi, et lähme siit minema ja tuleme Vändrasse. Aga see ei ole enam päevakorras, sest praegu ei taha nad sellest kuuldagi. Nüüd nad on suured Rapla pooldajad, et Rapla maakond ikka jääks.

Võib öelda, et te ei saanud teada, milliste probleemidega võite ühinemise järel silmitsi seista?

Madisson: Ühtset vastust küll mitte.

Vändra valla ja Kaisma valla liitumisotsus tuli paari aasta eest küll kiiresti ja kergelt. Mis mured teil Kaismaga on?

Reimann: Jah, ega me suurt midagi mõelnud. Pilt oli ilus: võlgasid ei ole, natuke on laenu. Ja mida sa seal ikka uurid?

Vaatasime siit nurgast ja sealt nurgast, mis seal ikka hullu, tegime asja ära. Siis hakkas vaikselt imbuma, et EASiga (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus) on üks mänguväljaku projekt kooli juures lõpetamata, sellepärast et seal tuli vallal 33 000 krooni trahvi maksta, kuna vahepeal oli mänguväljaku teinud FIE pankrotti läinud.

Siis läks Kergu koolimaja renoveerimine planeeritust kallimaks, tuli teha lisatöid. Halb on jätkata neid projekte, mida üks omavalitsus on alustanud ja teine peab lõpule viima, sest ettekujutused ei pruugi samad olla. Projektimuudatusi tuli palju sisse: näiteks külasaun, mida seal enne ei olnud.

Samal ajal tuli juba koondamiseks maksta suured summad. Kes oli 15, kes 20 aastat töötanud, tööle ju sellest vanast Kaisma vallavalitsusest sisuliselt kedagi ei jäänud.

Me ei tulnud sellise asja pealegi, et neil oli näiteks koolimaja ja rahvamaja kinnistu mõõtmata ja need ei ole valla omad. Vanasti oli lihtne, tegid paberi, anti maa. Nüüd on igavene jama, tee kas detailplaneering või riigi maa-ametiga kooskõlastused, hull kadalipp. Aga muidugi: see kõik ka maksab midagi. Kas see oli mugavusest või sellest, et raha ei olnud, ei tea.

Madisson: Õnneks on meil enamik oma maa-asju juba korras.

Reimann: 99 protsenti maad on korras ja nüüd oleme Kaismal. Seal on nii kummaline: kohalikku, Kaisma inimest ei ole üldse toetatud. Kui maja juurde oli võimalik vanasti maad erastada, jäeti väike siil raudselt vallamaaks. No kes see nii teeb? Meil ei ole ka midagi teha mingi võpsiku peale ja siis peame klaarima neid asju.

Madisson: Nüüd lähevad need tükid maa-ametile tagasi ja riik paneb oksjonile, siis saad oma krundi kõrvale osta, kui tahad, oksjoni korras.

Reimann: Ja ei pruugi midagi saada, sest hind võib minna nii kõrgeks. Välja on tulnud sihukesi asju, mida ei oska mõeldagi. Aga õnneks meil siin osa töötajaid teeb diplomitööd arhiivinduses ja hea, et saame vähemalt Kaisma arhiivid korda.

Kas kulutused olid riigi liitumistoetusest suuremad?

Reimann: Ütleme, et tulime ots otsaga kokku. Tüli tekitas korvpalliväljak, aga isegi osa Kaisma piirkonna volinikke hääletas nüüd selle vastu. Teha peaaegu miljonikroonine investeering kohta, kus ei ole lapsi – kas sellel asjal on mõtet, kui vana platsi üldse ei kasutata? Renoveeritud spordisaal on ju sealsamas kõrval koolimajas-külakeskuses olemas. Meil valla teistes külades ei ole kuskil sellist korvpalliplatsi.

See oli Kaismal enne liitumist valmis tehtud projekt, POLi (Pärnumaa omavalitsuste liidu) ühisprojekt, milles Kaisma vald poleks kunagi suutnud osaleda väikse vallana.

Madisson: Üksi nad poleks saanud teha korvpalliväljakut ega külakeskust. Kõvasti vaidlemist oli sellega, kas väljak teha või hoopis loobuda.

Reimann: Üks võimalusi oli, et jätame valla piires selle projekti alles ja teeme väljaku mujale põhikooli juurde. Loomulikult, küsimus oli 150 000 kroonis.

Aga kui omaosaluseks ikkagi raha ei ole, sest nii palju projekte on pooleli … Teades, mida ehitushinnad praegu teevad, tuleb ehk veel osa asju üldse ära öelda. Ja teades, et võib-olla tuleb meil mingi omaosalus juurde panna, ei ole julgust seda teha.

Osaleme vallast CO2-projektis nelja objektiga: Juurikaru ja Pärnjõe kooli ja Kaisma rahvamaja küttesüsteemi viimine maaküttele, Vihtra lasteaia-algkooli lasteaiaosa akende vahetus, lagede, seinte ja põrandate soojustamine.

Üks asi, miks me Kaismast nii palju räägime, on, et me liitusime omavahel, aga tegelikult räägime ju ühest külast kogu aeg. Keegi ei küsi, kui palju Kadjastest või Vihtrast tuleb volinikke. Tegelikult on see mõttetult üles puhutud probleem, milles ma probleemi ei näe.

Madisson: Minu arust on probleem emotsionaalne. Neil (Kaismal) ei ole oma identiteeti enam, neil ei ole enam oma valda ja nad ei näegi ümberringi teisi külasid. Nad näevad ainult seda, miks neil ei ole.

Reimann: Et midagi on halvem või viletsam, Kaisma piirkond öelda ei saa, sest nemad said küll maksimumi liitumisest. Fakt on see, et kui me selle piirkonna rahvamaja ka korda saame, siis ega siin olegi rohkem vaja. Ring on peal.

Kaisma valda oleks praeguseks kindlasti hakatud saneerima. Nii et pigem on liitumisest kaotanud Vändra vald ja elanik.

Madisson: Kui me räägime edaspidistest liitumistest, siis mille arvelt me hakkame neid miinuseid lappima, kui me siin ümberkaudsetega hakkame ühinema? Jälle meie arvelt, sest raha kuskilt rohkem juurde ei tule kui teistele liitujatele riigi toetus kaks miljonit krooni. Ja neid võlgasid, mis on tekkinud, ei kustutata ju.

Olen isegi selle üle juurelnud, et kui me räägime piirkonnas hästi tugevast gümnaasiumist, on esimene asi kohe, kui me Vändra aleviga liitume, et hakkame kulutusi kinni maksma laste arvelt.

Kindlasti tuleb teemana üles, et meil on liiga palju põhikoole, võib-olla ka algkoole, samal ajal kui kogu poliitikute rühm ülevalpool räägib, et väike laps peab kodu ligidal koolis käima. Aga kuidas me seda teeme, kui meil omal enam raha selleks ei ole?

Paneme väiksed koolid kinni, lapsed hakkavad kaugemal koolis käima, paneme transpordi peale lisaraha ja … siis ei mõtle me enam üldse väikse lapse peale. Aga see ei ole minu arvates õige otsus.

Pearahasüsteemiga on paika pandud, et väike kool peab kõrval ära surema.

Tulemus oleks üks kool vallas?

Reimann: Ja heal juhul kaks lasteaeda-algkooli. Tegelikult on asi kurb, sest paarkümmend aastat tagasi oli Vändra gümnaasiumis õpilasi üle 700, praegu on alla 400 ja läheb 300 peale.

Tegelikult aetakse praegu kaks asja sassi, kui ma lehest loen ja maavanem ütleb, et kõik on lõppenud. Mis takistab meid Vändra alevi ja valla komisjonidega jätkamast?

Madisson: Koostöö jääb nagunii. Ja see, millal me liitume, on läbirääkimiste küsimus. Võib-olla tõesti on tulemus, et ei liitu. Keegi ei ole seda ju veel öelnud.

Reimann: Kõige tähtsam koostöövaldkond ongi haridus: muusikakool, gümnaasium, lasteaiad. Võib-olla on meie tugevus see, et suudame ühise laua taga asju arutada ka liitumata.

Praegu on aleviga juba parem vestelda. Enne olime meie need poolvaesed. Päris sabast tõsta pole me kunagi olnud, lihtsalt alevil on väga head ajad olnud, aga nüüd järsku on halvad.

Madisson: Rollid on vahetunud.

Reimann: Kui ühel on Žiguli ja teisel Ferrari – no millest me räägime, me ei sobinud omavahel kokku! Lihtsam on liituda omavalitsustel, mis on võrdsed või ei ole linna tunnustega.

Samamoodi nagu Rapla linn ja Rapla vald läksid kokku, seal vallaääre elanikud ütlevad, et nad pole üldse rahul. Et linn on linn ja vald on vald. Me oleme ka eri tunnustega, aga nii läbi põimunud.

Kui hakkad rääkima midagi aleviinimesega Kadjaste külakeskusest, mis on siinsamas ligidal, ta ei tea, teda ei huvita. Korra käib kuskil jaanitulel ära, ongi kogu lugu. Ja Kurgjal näidendit vaatamas suvel. Ja ütleb, et kui vale on maale teha koolimaju – küll oldi vastu sellele.

Aga Juurikaru põhikooli vana maja oleks nüüd kaputt olnud. Pärnjõe põhikooliga oleks läinud samamoodi, kui uut maja poleks ehitama hakanud. Näed, milline lagunenud onn on seal kõrval. Külaelul oleks kriips peal olnud.

Oleme püüdnud hoida neid asju elus, kuid see ei peaks olema ainult Vändra vallavolikogu ega -valitsuse tahe. See peaks olema riigi tahe, mida tegelikult ei ole.

Nii et põhimõtteliselt näitab Kaisma-Vändra liitumine, et ei ole päris nii lihtne, et ühineme ja kohe on kõik parem ja omavalitsus elujõulisem.

Reimann: Teate, kellele see hea on? Riigile. Riigil läheb kulu ja toetus omavalitsusele kindlasti väiksemaks. Aga see toob kahju inimesele, kes enne käis 300 meetri kaugusel vallavalitsuses, aga nüüd käib mitu kilomeetrit. Sama on kõikide muude asjadega.

Kui liitumise ajal tuli Kaisma projektid ära teha, siis nüüd on väga suur küsimus, et kui see koolimaja oleks jäänud senisel kujul – ega ta olnud üldse väga halvas seisus, teda on ennegi kõvasti renoveeritud –, kas oleks rohkem vaja olnudki?

On üsna raske öelda, mis uhkelt renoveeritud Kergu lasteaiast-algkoolist üldse saab.

Kas olete arutanud, mis oleks lahendus, kui lapsi jääb vähemaks, kuid koole valla eri piirkondades tahaks hoida?

Madisson: Kui laste arv ei suurene, siis lõpuks ei jõuagi enam hoida, ülalpidamiskulud jäävad ikka samaks.

Reimann: Pärnjõe ja Juurikaru õlekõrs võikski olla maaküte, sest üks koolidest on praegu elekter- ja teine õliküttel. Kui saame kulud oluliselt väiksemaks, leevendab see olukorra. Sellepärast oligi mõte mitte toetada korvpalliväljakut, et jätta endale natuke hingamisruumi. Mina arvan, et kui Pärnjõe ja Juurikaru koolimaja jäävad meil maakütteta, on palju hullem katastroof.

Ütlesite ennist, et olete riigis pettunud.

Reimann: Ministeeriumis on ühinemisvaldkonna peal vaid üks inimene, Kaie Masing, kes ei saagi teada midagi kõigest, kui küsid. Ja mis kõige kummalisem: mitte keegi ei ole ühtegi küsimust küsinud. Et kuidas teil läheb või kas on midagi õppida liitumisest või et teeme kuidagi teistmoodi. Kas liitusid või ei liitunud – kõigil on täiesti kama.

Mida oleksite oodanud või ootaksite järgmise ühinemise korral riigilt? Mis võiks teistmoodi olla?

Reimann: Esimene asi on täisaudit liituvale omavalitsusele, mis oleks tehtud riigi poolt: lepingud, kohustused, pooleli kohtuprotsessid. Saad reaalse olukorra teada, tead ka, kellega pulmi hakkad pidama.

Madisson: Omavalitsus ei saa seda teha, sest seaduslikku alust ei ole. Vaid vabal tahtel saab teine seda sulle näidata.

Teine teema, mis teie arvates vajaks riigil uuesti läbivaatamist, on valimise seadus ja volikogukohtade jaotus omavalitsuste ühinemisel, kuna selle tagajärjel ei jagu volikogus kohad rahvaarvu suhtes proportsionaalselt.

Reimann: Just. Kui seadusega tuleb volikokku teatud piirkonnast, Kaismalt ja Tootsist mõlemast miinimumkogus viis liiget, hakkavad väiksed volikogus domineerima suurte üle.

Kui tuleks Järvakandi, Tootsi ja Kaisma ja nemad oleksid ühes pundis või juhtuvad veel samas erakondlikus liinis olema, on väga kihvt vaadata, kuidas 15 liiget on sealt ja kaks Vändra vallast. Teoreetiliselt on see võimalik.

Viimane volikogu lepib küll kokku tulevase volikogu liikmete arvu, aga seda arvu ei saa ise määrata, seal on piirid ees.

Teie kogemus?

Reimann: Liitumislepingu sõlmimisel Kaisma ja Vändra vahel fikseerisime ära, et Vändra vallas tuleb volikokku 15 liikmest kolm Kaisma piirkonnast. Rahvaarvult sobis see igati.

Siis tuli kiri, et ei, kõik on väga ilus, aga Kaismalt tuleb viis liiget vastavalt muudetud seadusele, mis tehti Savisaare pärast Tallinna linna tarvis. Aga see seadusepügal, kui palju liikmeid peab tulema sunniga sisse, tuli võtta meilgi aluseks.

Kuna Vändra poolt tulid kvoodid kõrgemad, oli lõpuks volikogus Kaismalt neli ja Vändra piirkonnast 11 liiget.

Kas on kehtestatud mingi aeg, kui mitu valimisperioodi peab konkreetne arv inimesi volikogus kunagisest Kaisma valla piirkonnast olema?

Madisson: Liitumislepingus on märgitud kaks valimisperioodi. Need otsused said tehtud kõik sellel tasandil, et mitte väiksemat alla suruda, suuremal on ju eelised. Tagantjärele oli see rumalus. Omavalitsusi oleks võinud võtta võrdsena, mitte hakata rahvaarvu ega mingeid suhteid arvutama. Kui liitumislepingut koostati, ei osatud selliseid probleeme uneski ette näha.

Kas riigi liitumistoetusest piisas?

Reimann: Mina ütleks, et see ei ole üldse väike. See oli vallale, kui meil olid siin viletsad ajad, täiesti tarviline raha, ei saa midagi halba öelda.

Maavanem on põhjendanud ühinemise vajalikkust sellega, et suurem omavalitsus suudab rohkem investeerida. Mida näitab teie kogemus?

Kas olukorras, kus alev on oma investeerimisvõime täiel määral ära kasutanud, on vallal praegu lihtsam eraldi investeerida?

Reimann: Meil on lihtsam investeerida, sest meil ei ole pikaajalisi kohustusi. Alevil on käsil väga vajalikud, kuid rasked projektid, mis kahjuks nii hilja on leidnud rahastuse. Oleks alevi veeprojekt saanud varem ühtekuuluvusfondist raha peale, oleks neil poole lihtsam praegu.

Suurem omavalitsus suudab loomulikult rohkem investeerida, aga teatud tsüklite kaupa, mitte pidevalt.

Madisson: Suur suudab investeerida, aga suunab raha ikkagi ühte või teise kohta. Kogu valda ei suuda ka see suur ühtlaselt katta. Rahasumma sõltub ju ikka sellest, kui palju on vallas töökohti.

 

Peeter Reimann, Vändra vallavanem:

“Mis kõige kummalisem: mitte keegi ei ole küsinud, kuidas teil läheb või kas on midagi õppida liitumisest või et teeme kuidagi teistmoodi. Kas liitusid või ei liitunud – kõigil on täiesti kama.”

 

Põhjendused

Vändra vallavolinike põhjendused, miks nad hääletasid Tootsiga liitumisläbirääkimiste algatamise vastu.

* Tootsi ei põhjendanud oma ettepanekut ega selgitanud, milline on eeldatav kasu, mida praeguse Vändra valla kodanik saab valdade liitumisest, või kuidas mõjutaks liitumine Tootsi elanikke.

* Tootsi elanik ei hoia Vändra, vaid Tori, Selja ja Pärnu poole.

* Liitumine toob Vändra vallale kaasa kulude järsu kasvu ja tekitab veel kord madalseisu muudes valla piirkondades.

* Tootsiga liitumisel tekiks valda juurde kool, mille jätkusuutlikkus põhikoolina on küsitav ja mille õpilased ei tule õppima Vändra koolidesse, vaid lähevad Torisse-Pärnusse. Sellega suureneksid hariduskulud.

* Kaisma vallaga liitumise järel on esile kerkinud probleeme, mida ei osatud ette näha.

Palju lisatööd on tekitanud puudulik dokumentatsioon. Plaanitust rohkem on kulunud ressursse Kaisma piirkonda, see on jätnud suure omavalitsuse ülejäänud piirkonnad tagaplaanile ja ilma võimalikest investeeringuist.

Allikas: seitsme voliniku kiri Vändra Teatajas