Majaomanik võib vabaneda tänavamuru niitmise kohustusest

Kes niidab tänavaäärsed haljasribad? Foto: Ardi Truija

Pärnu linnavalitsuse õigusnõunik Andrus Jürgens, arutanud linnavara peaspetsialisti Karin Pärmanniga, teatas, et juba lähiajal on linnavõim valmis arutama linlaste vabastamist tänava ja kinnistu vahelise haljasriba hooldamisest.

Uudis vabaneda aastakümneid linnakodanikke koormanud teoorjusest hoolitseda märkimisväärse osa linnamaa eest kõlaks aprillinaljana, kui selle taga poleks riigikogu põhiseadusliku järelevalve kolleegiumi otsust. See tunnistas teeseadusele toetudes kehtetuks Tartu 2002. aastast pärit linnamääruse selle osa, mis kohustas tartlastest tänavaäärseid majaomanikke hooldama peale kõnniteede sõiduteeäärseid haljasribasid.

Asi sai Tartus alguse linnavalitsuse 2009. aastal algatatud väärteomenetlusest, mis määras tartlasele Olev Laugule 900kroonise trahvi niitmata haljasriba pärast.

Majaomanikku sundis kinnistust väljaspool asuvat haljastut niitma ikka seesama 2002. aastast kehtiv Tartu linna heakorramäärus, milles esineva töönõude riigikohus nüüd väärkoormiseks tunnistas ja niitmiskohustusele vastupunniva majaomaniku õigeks mõistis.

Teoorjusest vabamaks

Samasisuline heakorramäärus kehtib 1. juunist 2006 Pärnus, aga kinnistust väljapoole jääva linnamuru hooldamist, sealjuures sügislehtede kogumist on nõudnud varasemadki linna heakorraaktid. Nii on see ilmselt enamikus, kui mitte kõigis Eesti linnades. Mõni on nimetanud seda koormist nõukogudeaegseks jäänukiks, kuigi ajaloost on teada, et majaesise korrashoidmine on olnud Pärnu linnakodanike ja eeslinnade elanike koormis juba tsaariajast.

Linnamaa niitmisele vastupunnivat tartlast õigeksmõistev riigikohtu otsus on pannud vähemalt Pärnu omavalitsuses ametnikud asja üle juurdlema.

“Pärnu linnavalitsus on teadlik riigikohtu otsusest, kuid kahjuks ei ole Pärnu linnavalitsus veel jõudnud analüüsida selle lahendi valguses Pärnu linnas kehtivat regulatsiooni,” sõnas Pärnu linnavalitsuse õigusnõunik Andrus Jürgens. “Nähtuvalt riigikohtu otsusest ei ole kohus välistanud koormiste kehtestamise võimalust omavalitsuse poolt. Pigem on selles lahendis käsitletud koormise kehtestamise ulatust.”

Rääkides “koormise kehtestamise ulatusest”, käib jutt majaesiste kõnniteede koristamise, lumerookimise ja liivatamise kohustusest, mis lasub pärast riigikohtu lahendit endistviisi tartlastestki majaomanike õlul. Sellest koormisest pole kinnistuomanikke vabastatud.

“Arvestades eeltoodut, on Pärnu linnavalitsusel kavas lähiajal analüüsida Pärnu linnavolikogu kehtestatud määrust ja teha vajadusel selles muudatused,” lubas õigusnõunik. “Ühtlasi informeerime, et ühegi kinnistu omaniku suhtes, kes ei ole hooldanud kõnnitee ja sõidutee vahele jäävat haljasala, ei ole Pärnu linnavalitsus sanktsioone rakendanud.”

Vana-Pärnu juhtum

Et Pärnu heakorraeeskiri lubab majaomanikul, kes pole tahtnud linnamaad niita ja koristada, delegeerida koormis tagasi linnavalitsusele ning selle eest linnale maksta, tegi Naali-Marie Liivrand, majaomanik Vana-Pärnus, linnavolikogule avalduse koormise hinna määramiseks.

“Minu eesmärk oli saada teada töö maksumus, mida ma olen pidanud 39,5 aastat tegema,” selgitas Liivrand 2006. aastal, andes ühtlasi mõista, et ei kavatse siiski hakata linnale oma majaesise hooldamise eest maksma.

Linnavõim alustas siiski Liivranna avalduse arutamist, otsides korrakohaselt Liivranna 250ruutmeetrisele hooldusalale sobivad koristajat. Parima pakkumise tegija küsis selle aastaringse töö eest kokku 690 krooni.

Kui palju läheks linnavalitsusele maksma seni linnakodanike tasuta tööna ära tehtud tänavaäärte haljastushooldus tänapäeval ja eurodes, ei osanud Jürgens ega linnavara peaspetsialist Pärmann veel öelda.

Ka puuduvad linnavalitsuses andmed Pärnu kõnniteede ja tänavate vaheliste haljasalade kogusuuruse kohta.