Viimane maareform vältas 20 aastat

Tõnu Kann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: PP

Maareformi seadus võeti vastu 17. oktoobril 20 aastat tagasi. Kehtima hakkas see 1. novembrist 1991. Aga veel enne maareformi seadust oli 1989. aastal ENSV ülemnõukogu vastu võtnud taluseaduse, mille alusel hakati maad põlisesse kasutusse andma.

Maa põlistamine taluseaduse alusel külvas hilisemal maa reformimisel segadust. Seda enam, et juba 1993. aasta lõpuks oli Eestis registreeritud 10 150 talu kogupindalaga ligi 252 000 hektarit.

Kui maareformiga aastail 1991–1992 alustati, tuli õigusjärgsete maaomanike või nende pärijate omandiõiguse taastamisel arvestada isikutega, kellele 1989. aasta taluseaduse alusel oli antud maa põliseks kasutuseks.

Ometi võeti taasiseseisvunud Eestis õige pea maa reformimisel suund 1940. aasta olukorra õiguslikule taastamisele.

Hiigeltöö

See kujunes hiigeltööks, kuna nõukogudeaegne natsionaliseerimine oli ühiskonnast pühkinud füüsilisest isikust maaomaniku seisuse.

Maareformi elluviijaks ja vahetuks korraldajaks said kohalikud omavalitsused. Maakonna tasandil toimetasid maavalitsused.

Esimesed kolm tagastatud katastriüksust registreeriti 21.12.1992 Järvamaal, 1993. aasta jaanuarist maini sai kirja ligikaudu pool tuhat maaüksust. Suurem osa tagastamisele kuuluvatest maaüksustest registreeriti maa-ameti andmete järgi aastatel 1995–2003.

Peale tagastamise said eraisikud maad omandisse erastamise kaudu.

Erastamise hiilgeaeg jääb 1990. aastate lõppu.

Maa-ameti õigusosakonna juhtaja Triinu Rennu sõnade kohaselt võib maareformi kõrgajaks pidada aastaid 1997–1998, kui peamised õiguslikud takistused olid kõrvaldatud ja piisas koolitatud maamõõtjaid, kes katastriüksusi mõõdistasid.

“Neil aastatel vormistati riigi omandisse ka riigimets,” tähendas Rennu. “Kuna maareformi sisuline kulgemine nägi ette, et kõigepealt selgitatakse välja erastamisele ja tagastamisele kuuluv maa ning seejärel munitsipaalomandisse antav ja riigi omandisse jäetav maa, on mõistetav, et nii kohaliku omavalitsuse kui riigimaa vormistamine jäi maareformi lõppjärku.”

Maareformi hapud viljad

“Üheks olulisemaks probleemiks, mis maareformi elluviimisel on tekkinud, võib kahtlemata pidada kinnistule juurdepääsu temaatikat,” arutles Rennu. “Teisisõnu: kinnisasjade tagastamine või erastamine on tekitanud olukordi, kus inimesed ei pääse enam oma omandile ligi, sest varem kasutatud teed on nüüd eraterritooriumil, mille omanikud takistavad nende kasutamist. Seetõttu on tekkinud palju vaidlusi ja tülisid naabrite vahel.”

Rennu arvates on kergemini pääsenud need omavalitsused, kus väiksemad teed taibati tagastatava või erastatava maa piiridest välja jätta. Aga seal, kus kohaliku tähtsusega teed on eraomandi sisse mõõdetud, proovivad omavalitsused nüüd sõlmida teede avaliku kasutamise lepinguid. “Paraku tuleb tunnistada, et kehtiv seadus ei ole küllaldaselt reguleerinud juurdepääsu problemaatikat,” nentis Rennu.

Teine valus teema on piiriprobleemid, mille tekkepõhjuseks nii eri mõõdistamisviisid ja nendest tulenev erinev täpsus kui vastuolulised piiriandmed ja maaomanike huvipuudus piirimärkide paigaldamise-säilitamise vastu.

“Kui enne masu tahtis iga mees olla ehitaja, siis 1990ndate lõpus oli maamõõtja leib hinnatud, kuna tööd oli palju ning maksti hästi,” meenutas maa-ameti õigusosakonna juhataja. “Aga kus on palju tegijaid, seal on suurem eksimisvõimaluski.”

Juhtus, et maamõõtjad ei arvestanud varem moodustatud katastriüksuse piiri või piirimärkide asukohaga, mistõttu piirid ei jooksnud maastikul kokku. Või mõõdeti maad igal talvel lumega, kui kupitsate leidmine pole lihtne.

“Vead võisid tulla sellestki, et põhiline mõõtmisvahend oli 50meetrine mõõdulint, mille ühest otsast hoidis maamõõtja, kuid teises otsas oli tavaliselt maaomanik ise,” rääkis Rennu. “Täpne mõõtmine oli raskendatud ka siis, kui maa taotleja ei rajanud piirisihte või kui maastik oli raskesti läbitav, näiteks keset metsa või raba. Ebatäpsusi võis tekkida ebatasasel maastikul, kui ei arvestatud maapinna kaldeid.”

Kolmanda sagedase probleemina nimetas Rennu reformi tagajärjel tekkinud maaomanike hulka, kes pärast maa tagastamist ei osanud või ei tahtnud sellega midagi peale hakata. Osa neist elas välismaal.

“Seega oli kaua igatsetud maa küll käes, kuid paljudest omanikest või nende järeltulijatest polnud selle harijat,” sõnas Rennu. “Kuna õigustatud isikute ring paisus suureks, siis nii maa kui ehitiste majandamisel pidid koos asju ajama ja kokkuleppele jõudma üksteisele peaaegu võõrad inimesed.”

Aga isegi lähedaste inimeste puhul võib kaasomandi majandamine teinekord päris keeruline olla.

Pärnumaal olukord keskmisest parem

Maa-ameti hinnangu kohaselt võib maareformi Eesti lõppenuks lugeda.

“Vajaduse maareformi järele tingis elu ise, kuna nõukogude ajal kuulus maa riigile, seda ei saanud kellelegi võõrandada raha eest ega tasuta,” kirjeldas Rennu maareformieelset olukorda. “Eraisik sai nõukogude ajal maad kasutada ainult maaeralduse alusel.”

Reformimata on kogu riigis veel alla kümne protsendi maast. Pärnu maakonnas on sellist maad maa-ameti andmetel seitse protsenti.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles