Maa-amet tähistas Eesti viimase maareformi 20. aastapäeva ja kuulutas maareformi riigis pidulikult lõpetatuks. Pärnu maavalitsuse maatoimingute talituse juhataja Rein Klaassen aga kinnitab, et maa-ametnikel jagub tööd küllaga maareformitagi.
Pärnumaal pole riigimaad teenete eest kingitud
/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
9. november 2011, 10:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maareform on Pärnumaal arenenud Klaasseni hinnangul hästi. Seda kinnitab kõnealuse reformi statistika.
Katastrisse on kandmata 33 427,2 hektarit maad, mis teeb ainult seitse protsenti maakonna maadest. Õigusjärgselt on inimestele tagastatud 158 612 hektarit, erastatud 75 233, munitsipaalomandisse antud 4574 ja riigi omandisse jäetud 208 821 hektarit Pärnumaast.
“Riigi omandisse on jäetud peamiselt tagastamata ja erastamata metsamaa, mida majandab riigimetsa majandamise keskus, aga ka riigimaanteed ja palju tänavatealust maad linnades ja maakeskustes,” selgitas Klaassen. “Samuti on riigi käes palju looduskaitsega seotud maad ja riiklike ehituste tarbeks jäetud reservmaa, mida pole erastatud. Seetõttu tundubki numbreid vaadates, et riik on ehk liiga palju maad endale jätnud.”
Nii ja naa
Kogu looduskaitsealune maa pole siiski jäetud riigi omandisse. Pärnus on sellekohane hea näide Rannapark ja mereäärsed looduskaitsealused rannaniidud, mis suures osas on munitsipaliseeritud ja linna hallata antud.
Samal ajal on just linnades katastrisse kandmata maa osa suurem kui mujal omavalitsustes. Pärnus on katastrisse lisamata näiteks 29 protsenti ja Sindis koguni 34 protsenti linna territooriumist, samal ajal kui maaomavalitsustes jääb see protsent enamasti alla kümne.
“Linnades ongi reformimata maa protsent üldjuhul suurem kui mujal,” selgitas Klaassen. “Peapõhjus on riigile kuuluva tänavavõrgualuse maa suur osa.” Ta tõi näiteks Pärnu ühe suurema liiklussoone Riia maantee, mis on munitsipaliseeritud kesklinnast Papiniidu ristini, sealt edasi aga on Riia maantee alune jätkuvalt reformimata riigimaa.
“Tänavatealuse maa omavalitsustele andmise korraldamine on üks neist töödest, mida maa-ametnikel jätkub veel mitmeks aastaks,” rääkis Klaassen. “Veel tuleb meil riigimaadel seada hoonestusõigusi isikutele, kes tähtajaks pole esitanud maa erastamise avaldust. Samuti korraldada riigi omandis maa suhtes isikliku kasutusõiguse seadmiseks maavanema nõusoleku andmine kommunikatsioonide rajamiseks, et näiteks Pärnu Vee torustikud kuuluksid veefirmale, sama on elektrivõrkude ja sidekaablitega. Oluline osa maatoimingute talituse ametnike töös on valdadele sotsiaalmaa munitsipaalomandisse andmine.”
Strateegiline reservmaa
Üldiselt seisab riik hea selle eest, et reformimata maad jääks vähe. Samal ajal peab riik siiski silmas tähtsate torustike, maanteede, raudteede, tööstuse ehitamise vajadust ja hoiab osa maast reservis, et hiljem ei peaks seda erasektorist kallilt tagasi ostma.
Sellise maa näitena võib tuua maatükid Are vallas või Sindis Paikuse Linnuriigi piiril, kus kunagi arvati kulgevat Via Baltica ja maad võis vaja minna Pärnu jõele rajatava silla mahasõitudeks.
Mis puudutab riigimaa ostmist, siis siin kehtib Klaasseni sõnade kohaselt turuseadus: riigimaad müüakse enampakkumisel. “Vähemalt Pärnumaal pole riik kellelegi maad kinkinud, ka olümpiavõidu eest mitte,” kinnitas ta.