/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Laupäeval väisas jätkuvalt kodusõda pidava Liibüa pealinna Euroopa Liidu välispoliitika juht Catherin Ashton, kes kinnitas ühenduse missiooni avades kohalikele pidulikult: “See siin on teie riik.” Kenad sõnad, kui poleks esmaspäeval pidanud lugema, et Tripoli külje all käivad neljandat päeva lahingud.
Teateist on raske välja lugeda, kelle vahel, ent on selge, et seda infot lihtsalt hoiti kinni, vältimaks varju heitmist Euroopa parunessi visiidile. 1. novembril sai Liibüa uue peaministri, USAs elanud inseneri Abdel Rahim el-Keebi, ent valitsus on loomata, ehkki selle esimesest lubamisest on peaaegu kolm kuud möödas. 30. oktoobril teatati relvasalkade märatsevast miitingust Radissoni hotelli ees, kus resideerib üleminekunõukogu finants- ja naftaasjade eest vastutaja, kellelt nõuti palkade väljamaksmist märtsikuust alates.
Eks ole huvitav, revolutsiooni tegemise eest küsitakse palka!? Kui tegu pole palgasõduritega, siis kes nad muud on elik juttudel revolutsiooni ekspordist on jalad all. Relvastatud ja rahulolematute meeste näitamine tuletas meelde sedagi, et üleminekunõukogu lubas kohe pärast Tripoli vallutamist isehakanud salkadelt relvad ära korjata. Ju pole võimu, et seda teha. Pööraks tähelepanu sellelegi, et toodu on peaaegu kõik, mis viimastel nädalatel Liibüast Euroopa infovälja on jõudnud.
Öeldule vaatamata jääb võitja võitjaks, aga niisuguste faktide jõudmine võidu tagajate meediasse teeb mõistetavaks, miks revolutsioonid ei edene ei Jeemenis ega Süürias, kuhu info Liibüast jõuab varem.
Euroopa kanalites näidatakse usinalt kaadreid Süüria võimu vägivallast rahulolematu rahva vastu, ent on saanud näha sedagi, kuidas tuhanded (väidetavalt kuni 10 000) avaldavad toetust president Bashar al-Assadile. Viimati 19. ja 30. oktoobril ja nüüd pühapäeval, mil protestiti Araabia maade liiga (AML) otsuse vastu arvata Süüria praegune võim organisatsioonist välja ja kutsuda asemele Türgis resideeriv nn rahvanõukogu. Märgin seda selleks, et tõdeda Süüria olukorra sarnasust Liibüaga, kus võit pealinnas ei tähenda sugugi verevalamise lõppemist.
Araabia maade liiga järsk valmisolek tegutseda lõpuks otsustavalt on tänuväärt samm, ent eks selle taga ole suurriikide muutunud meel. Mõistagi loodetakse säärast võimuvahetust, kus Assad ise loobub võimust ja kutsub oma toetajaid n-ö aktsepteerima uut võimu, et saaks vältida uut verevalamist. Paraku tundub, et selle stsenaariumiga on hiljaks jäädud.
Kairos koosistunud AMLi juhid rääkisid üksteise võidu ajakirjanikele, et nende otsus ei tähenda võõrvägede viimist Süüriasse ega lennukeelutsooni kehtestamist jmt, mis kõik oli mõistetav, sest Liibüa interventsiooniks kasutas Lääs just AMLi enda toonast otsust. Kui Liibüa liider anti lindpriiks üksmeelselt, siis Süüriat toetasid Jeemen ja Liibanon, Iraak jäi erapooletuks.
USA president Barack Obama ja Euroopa Liidu juhid kiitsid varmalt AMLi otsuse heaks ja ootamatult ühines selle leeriga Hiina. See aga tähendas, et suurriikidest kuulub vastasrinda nüüd vaid Venemaa, ent tollegi hoiakus on toimunud muutus. Nimelt peaks täna-homme olema Moskvas Süüria rahvusnõukogu ehk opositsiooni delegatsioon. Meenutuseks, Liibüas läks samamoodi ja 23. tunnil ilmus Moskvasse üleminekunõukogu juhtkond.
Tähelepanuväärivatest asjadest sedagi, et Euroopa Liidu tegelased räägivad juba teist nädalat, et Türgi võiks tunnustada Süüria rahvusnõukogu, sest too tegutseb niigi tema territooriumil. Kahjuks polnud mahti kuulata Türgi Euroopa Liidu asjade ministri Egemen Bai esinemist Tallinnas, et teada saada, kas on tegu mingi uue tingimusega Türgi vastuvõtmiseks Euroopa Liitu või millegi muu proovitööga.
Tegelikult on Süüria sündmustele ja paralleelselt Iraanis toimuvale rõhumine vaid tähelepanu kõrvalejuhtimine peamisest. 11. novembril ei teinud ÜRO julgeolekunõukogu mingit otsust Palestiina omariikluse osas, sest välditi hääletamist. Eelnevalt andsid Suurbritannia ja Prantsusmaa teada, et ei osale hääletamisel. Sestap oleks veto-meheks jäänud vaid USA, keda toetanuksid selles Saksamaa ja Colombia.
Arvatavalt paneb Palestiina asja nüüd peaassambleel hääletusele ja küsimus on vaid selles, kas Assad kukub enne või pärast seda. Süüria valitsus ise on kogu koduse sündmustiku süüdlaseks teinud USA. Nii et Palestiina hääletuse järel võib järgneda veelgi suurem USA-vastane laine, mida enamik selgelt ei soovi. Diktaator aga teab, et just seda ei soovita.