Linnarebased nakatavad koeri aina sagedamini kärntõvega

Rääbakad linnarebased on tüliks nii linlastele kui pärnakate koduloomadele. Foto: Ants Liigus

Et linnades, sealhulgas Pärnus, elab üha rohkem rebaseid ja kährikuid, on sagenenud koerte haigestumine rebaste kärntõppe ehk sügelistesse.

„Pidin šoki saama: kodu oli verelõhna täis, ükskõik kuhu tuppa ma pilgu heitsin, igal pool oli veri,” meenutas üht oma hiljutist töölt kojutulekut kärntõppe haigestunud chow-chow Solemma perenaine. „Koer oli tagumise käpaga ühe esikäpa nii ära äestanud, et karv oli kõik maas ja käpp veritses.”

Selleks ajaks oli pere juba selgusele jõudnud, et poolteise kuu eest end kahtlaselt agaralt sügama hakanud Solemma ei teinud seda valest toidust ega muust tervisehädast tingituna, sest paari päeva eest oli loomale lõpuks pandud õige diagnoos – rebaste kärntõbi – ja alustatud vastavat ravi.

Raske tuvastada

Kõige enam pani Solemma perenaist imestama, kust koer metslooma haiguse sai, sest Pärnu ranna rajoonis, kus ta oma lemmikuga elab ja jalutamas käib, ei vudi rebaseid ega kährikuid – sellest raskus õige diagnoosi määramisel.

Pärnu väikeloomakliiniku loomaarstid Margot Lauer ja Marika Veelaid tõdesid, et rebaste kärntõve levikul ei pruugi terve looma otsekontakt juba nakatunud loomaga olla ainus haiguse edasikandmise viis.

Sootuks tõenäolisem on sügelistesse nakatumine sel teel, et terve loom nühib ennast sama puu või posti või aia vastu, kus ennast on enne kratsinud kärntõves rebane. Või juhtub linnaloom käima sama teed, mida mõni aeg varem on kõndinud kas haige rebane, kährik või juba nakatunud koer.

Rebaste kärntõve diagnoosimise teeb raskeks see, et haigusnähud ei avaldu kohe, vaid alles nädala–paari või veel pikema aja pärast.

Liiati ei ole haigust tekitavat parasiiti ka laboratoorsetel uuringutel kerge tuvastada, mistõttu loomal arvatakse olevat hoopis väga tugev nahapõletik.

Küll on Pärnu väikeloomakliiniku arstide kinnitusel koeraomanikel kasulik meelde jätta, et kärntõvele iseloomulikud punnikesed tekivad koeral esmalt kas koonu alla, kaela peale, esikäppadele, kõrvaäärtele või silmade ümbrusesse. „Paraku see tõbi ei käitu alati väga tüüpiliselt,” nentis Lauer.

Paanikaks pole põhjust

Igal juhul on koeraomanikul, kellel on tekkinud oma lemmiku tervisega seoses vähimgi kahtlus, kõige õigem otsida nõu ja abi mõnest loomakliinikust. Neid on Pärnus ja Pärnumaal kokku kümmekond.

„Kärntõbe on küll palju, aga paanikat ei ole tarvis tekitada,” leidis Veelaid.

Pärnumaa veterinaarkeskuse juhataja Raivo Mogilnõi ütles, et vähemalt seni pole keskusesse jõudnud linlaste massilist kurtmist, nagu oleks koduloomi ehk kasse-koeri haigestunud kärntõppe varasemast rohkem.

„Kui linnavalitsus leiab, et tal ei ole rebaseid ja kährikuid linna nii palju vaja, võib ta anda loa neid küttida, nagu tehti rebaste ja metssigadega Kuressaares,” märkis Mogilnõi.

Pärnu linnavalitsuse avalike suhete teenistuse juhataja Maria Murakas-Ollo väitel pole saarlaste eeskujul talitamise järele Pärnus veel vajadust.