Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/11/12644261t1h8db2.jpg)
Edulugu e-riigist hajub nagu sügishommikune udu, kui juhtute näiteks Põhja-Pärnumaa valda Kõnnu külla ettevõtja Terje Mitevi juurde. Talle kõne tegija võib tihti kuulda robotvastust, et telefon on välja lülitatud, kuigi mobiil on naisel käeulatuses. Aga kui helin siiski kostab, haarab Terje telefoni ja tormab välisukse poole, kus asub ruuter.
“Ütlen, et palun oodake, ma jooksen levialasse, mis tänapäeval tundub juba üsna rumala lausena. Aga teenus ei ole stabiilne ja tihtipeale inimesed ütlevad, et nad ei kuule mind, hakib kõnet, helistad kaks-kolm korda üle, täpsustad,” ohkab Terje.
