Pärnu neiu töötab vabatahtlikuna Thbilisi lastekodus

Merike Erm (keskel) ühes hoolealustega väljasõidul Thbilisi botaanikaaeda. Foto: Erakogu

Aasta eest jaanuaris tundis pärnakas Merike Erm ühtäkki soovi teha elus väike ekskurss: jätta mõneks ajaks argine palgatöö ja panna end proovile võõrsil vabatahtlikuna.

“Gruusia rahvatarkus ütleb, et inimest 2. jaanuaril saatvad mõtted ja emotsioonid käivad temaga kaasas kogu alanud aasta,” sõnab Erm, kellel just mullu 2. jaanuaril torkas pähe mõte leida enesele rakendust vabatahtlikuna.

Et Euroopa riikides noorte vabatahtlike vahendamist korraldav Euroopa vabatahtlik teenistus (EVS) on mõeldud 18–30aastastele, arvas Erm, et tal oleks aeg see võimalus ära kasutada. “Seejuures väga pöörane võimalus,” märgib naine. “Sest kogu ettevõtmise kõige raskem osa oli jätta lühikese ettevalmistusajaga maha kodu, lähedased inimesed ning töö, mida ma väga nautisin.”

Mõeldud-tehtud: aprilli esimesel päeval pakkis Erm kohvri ja põrutas aastaks Gruusiasse.

Pärnust Thbilisisse

Oma olemuselt on EVS koostööprojekt, kus alati vähemalt kolm osapoolt: vabatahtlik, saatev ja vastuvõttev organisatsioon. Ermiga koos tuli Thbilisisse veel kolm neidu. Piigad töötavad Gruusia pealinna lastekodudes.

Erm räägib, et lapsed on neisse sattunud mitmel põhjusel, kuid üldjuhul on taganttõukaja vaesus. Tagamaks lastele soe tuba, korralik kõhutäis ja õppimisvõimalused, napib kehval järjel grusiinidel raha. Nukrast saatusest hoolimata on lastekodude kasvandikud nagu lapsed ikka: siirad, õpihimulised ja täis krutskeid.

Ermi jutust selgub, et õnneks astub Gruusia nagu Eesti mõni aeg tagasi samme, muutmaks kombinaatkodud peremajadega asutusteks. Eks aita ümberkorraldustele kaasa seegi, et sotsiaalhoolekandesüsteemi reformile on avaldanud suurt toetust Gruusia presidendiproua.

Kui varem elas üheskoos 30 last, siis nüüd rajatakse pisemaid ja senisest märksa paremate tingimustega asenduskodusid, kus elab kõige enam kümme last, või leiavad lapsed kodu kasuperes.

Gruusias veedetud üheksa kuu jooksul on Erm kogenud, et eestlased on seal väga oodatud. Paljudel grusiinidel on meie maast helgeid mälestusi, olgu siis ülikooliõpingute või Nõukogude armeeteenistuse ajast. Meenutatakse paarikümne aasta taguseid uhkeid puhkusereise Baltikumi, nagu olnuks nood eile.

“Kohtan päris tihti inimesi, kes heldimusega löövad käsi kokku ja teatavad, kui vahvalt nad veetsid kunagi aega Eesti linnas nimega Jurmala,” naerab Erm. Või juhtub, et ootamatult kohatud võõras tervitab eesti keeles.

Üldjuhul suhtlevad eestlastest vabatahtlikud grusiinidega gruusia ja vene keeles. “Kuuldes meie veidrat aktsenti, uuritakse alati, kust me pärit oleme,” sõnab Pärnu piiga.

Erm usub, et kauge, ent väikese riigi esindajatena on eestlannadest vabatahtlikel kanda vastutusrikas roll. “Paljudele grusiinidele võib ju kohtumine Eesti vabatahtlikega jääda ainsaks kogemuseks eestlastega ja seetõttu on oluline, mida ja kuidas räägime. Sõnadel on teinekord väga suur vägi.”

“Pere terviseks!”

Grusiinide igapäevaelu on loomulikult keerulisem, kui arvata oskame. Kontrast vaesuse ja rikkuse vahel on üüratu, tööpuudus suur ning palga- ja elatustase madal. Inimeste hinge on viimased pöördelised kümnendid jätnud sügava jälje.

On selge, et välisabita väike ja sõjahaavades mägiriik hakkama ei saaks. Ainelist tuge on Gruusiale andnud Eestigi, kaht riiki seob mitu arenguprojekti. “Kuid selle kõige juures ei unusta grusiinid kunagi, kust nad tulevad, millised on nende väärtused ja traditsioonid ja kus asub nende kodumaa,” kinnitab Erm. “Nad on siin kümneid sajandeid olnud, oma väiksuses säilinud ja nad ei soovi kuhugi mujale kuuluda – ei Aasiasse ega Euroopasse –, sest kõige õnnelikumad on nad oma juurte juures, Gruusias.”

Eestist tulnutega suheldes huvitab sõbralikku lõunamaa rahvast mõistagi, kuidas eestlased elavad, kui kerge või raske on Eestis tööd leida või kuidas üldse käib end Gruusia sõbraks nimetava riigi käsi.

Grusiinid on kursis, et Eestis käibib euro, kuid poliitikast ja majandusest enam tahetakse kuulda meie tavade ja peresuhete kohta.

Et esivanematesse-lähedastesse suhtuvad mägede pojad ülima pieteeditundega, ei möödu Ermil lahkete grusiinide juures ühtegi supra’t ehk gruusiapärast pidulauas söömist nõnda, et võõrustajad ei tõstaks joviaalselt tooste eestlaste esivanemate, õdede-vendade ja laste auks.

Pärnulanna sõnutsi on Gruusia kõiki eestlasi vastu võtnud väga soojalt ja külalislahkelt.

“Mina tulin siia teadmatuses ja suuremate lootusteta, kuid kõik, mis ma olen üheksa kuu jooksul kogenud, on mind sügavalt mõjutanud ja mu ellu uusi väärtusi toonud,” tunnistab Erm. Vabatahtliku kogemusi-teadmisi varasemast tal enne Gruusiat polnud, ent nüüd on ta veendunud, et kavatseb end vabatahtlikuna edaspidigi proovile panna.

Uskudes grusiinide ütlusesse, et aasta tuleb selle teise päeva mõtete nägu, ennustab Erm endale 2012. aastaks tänavuse 2. jaanuari põhjal põnevust. Tema näärikuu teine päev oli tulvil lahkeid inimesi ja viis ühest armsast paigast teise.

“Olen kindel, et Gruusiasse tulek oli kõige õigem otsus mu elus,” ütleb noor pärnakas, kel “seiklust” Gruusias on jäänud veel kolm kuud.