Mehed passivad juuksuriks nagu valatult

Di Elly salongi frisööri Tõnu Viigi leivanumbriks on punkariharjad, sest ta lemmiktöövahend on käärid. Foto: Urmas Luik

Pärnu juuksurid Tõnu Viik (40) ja Andreas Hunt (36) on seda meelt, et amet sugu ei küsi ja soenguid seadma sobib mees niisama hästi kui naine.

Di Elly salongis tegutsevast Tõnu Viigist koolitati juuksur kunagises Tallinna 19. tehnikakoolis, sest 1980ndatel Pärnus juuksuriks õppida ei saanud.

Nõukogude ajal pügasid meesfrisöörid peamiselt sookaaslaste juukseid ja habet, aga sageli tugevat sugupoolt selle töö peal ei näinud. Viigiga samal ajal õppis juuksurite venekeelses rühmas kaks poissi ja need kolm olidki 19. tehnikakooli ainsad noorsandidest juuksurihakatised.

Kui soengusaladused selged ja kool lõpusirgel, suunati Viik kodulinna teenindustootmisvalitsusse praktikale. Kolm kuud lõikas poiss Rüütli tänaval meestel juukseid ning ajas habet isegi kadunud linnalegendil Flaksi Matil, järgnenud kolmel praktikakuul toimetas Vee tänaval naistejuuksurina.

Punkjuuksur Tõnu Viik

Algus oli raske, nendib mees. Oli taasiseseisva Eesti Vabariigi algusaeg ja isane frisöör provintsilinnas haruldus missugune.

„Mammid häbenesid mind uksel ja mina salongi kaugeimas nurgas,” meenutab Viik. Nii mõnegi kombeka proua võttis meesjuuksuri nägemine hingetuks. Kui vererõhk taas normis ja julgust kogutud, söandati mehised käed lokkide kallale lasta. Kuid mitte kõik väärikad daamid ei astunud ukseorvast Viiki nähes edasi, aremad pöördusid joonelt minekule või panid telefonitoru hargile, kui kuulsid vastamas karust mehehäält.

Samal ajal ronis mõni vallatum mehele sülle ja alles hiljuti tuli Di Elly salongi vene rahvusest daam, kes telefonitsi oli aja kinni pannud ja imestas kohapeal, et “oi, kas Tõnu on siis mees?”.

Üldjuhul suhtub noorem rahvas juuksuripoissi rahulikumalt. Aga mitte ainult. Pikki aastaid on Viigi püsikunde olnud üle 80aastane Saksa proua. “Olen tal elu esimene meesjuuksur,” naerab Viik, kes frisööriks lausa põlvkondadele. Nii ootab ta esimesele lõikusele aastaseks saavat juntsut, neljandat põlve klienti perest, mille liikmed kõik tema juures üle 20 aasta käinud.

Pärides, mis meest juuksuri leival kinni hoiab, kuuleb vastuseks, et „soe tuba ja ilusad naised, kes annavad veel raha ka natuke“.

„Mida üks meesterahvas veel tahta võiks?“ on Viigil kõik suuri sõnu tegematagi selge. “Mina olen oma elus ainult ühte koledat naist näinud ja see polnud Eestis. Naised on alati ilusad, tuleb lihtsalt see õige nurk üles leida.”

Viigi lemmiktegevus on juuste lõikamine, aga neid värvida olevat samuti lahe.

Et Viik on omal ajal pungi vaimus elanud, on üsna loogiline, et tema tätoveeritud käed on kahe aastakümne jooksul püganud vähemalt tuhatkond punkariharja. Aktiivsema punkarielu on Viik nüüdseks minevikku jätnud, sest süda tuksub rohkem tsiklitele ja laias ilmas tuuritamisele.

Ent mis puudutab joonlaudsirge harja tegemist, siis selle soengu paneks Viik juuksurikooli lõpueksamiks. Saada hari otseks ranti ette tõmbamata olevat pagana keeruline.

Suuri prohmakaid pole Viigil töös ette tulnud, küll teevad soengufopaasid kunded.

„Mul oli klient, kes õhtul saunaskäigu järel vindise peaga hakkas endale peaaegu juure pealt siksakkääridega tukka lõikama,“ muljetab Viik.

Hommikul kell kuus tuli uljaks läinud naisele poisipea lõigata, et too tööle saaks minna.

Juuksurmees?

Kuigi poisid õpivad juuksuriks üha sagedamini, on jäme ots sel alal jätkuvalt õrnema soo käes. „Eks minultki ole küsitud, miks ma seda tööd teen. Juuksurmees, meesjuuksur, mis mees sa selline oled! Nina rullilöömisi on sellepärast palju olnud,“ tõdeb ta.

Et juuksuritool on ajast aega olnud pihi- ja klatšikoht, on frisööri ameti lahutamatu osa klientide (ära)kuulamine ja mokalaata peavad loomulikult enamasti naised.

Viik kostab südamepuistamise kohta, et kui pensionile jääb, kirjutab kuuldud juttudest raamatu. Naljaviluks öeldud, sest tegelikult on mees diskreetsus ise. „Loomulikult räägitakse mulle palju,” möönab ta. “Teinekord on mul väga raske, sest peab ju inimestele midagi vastama ka.“

Õnneks Viigile meeldib suhelda. Ebameeldivaid kundesid, kellega mitte lävida, on väga harva. Joobes inimeste teenindamisest on õigus keelduda ja purjus tolguseid on salongist välja visatud küll ja veel. Eeskätt naiskolleegide kaitseks, sest õigel ajal minema kihutamata jäänud vines mehed võivad vägivaldseks muutuda või oksendada salongi põrandale.

“Ega ma muretse enda, vaid tüdrukute pärast, sest kui jokkis mees istub toolis, avastab ta loomulikult, et on nii võluv,” jagub Viigil džentelmenlikkust töökaaslaste eest seista.

Ometi on mehel endalgi flirdiga pealetükkivate vintis klientidega tegu olnud. Kord tõrjus ta leopardimustrilistes liibuvates rõivastes keskealiste Soome groupie’de lähenemiskatseid, kelle käitumine kippus seksuaalseks ahistamiseks.

Andreas Hunt on loov

Pärnakas Andreas Hundist sai juuksur Tallinnas Eesti kosmeetikute ja juuksurite erakoolis, mille ta lõpetas 1998. Ka Hundi õpingute ajal polnud juuksuriamet noormeeste seas märkimisväärselt populaarne. Tema kursusel rohkem poisse polnud, küll aga järgmises lennus.

Nagu Tõnu Viik koges Huntki kodulinna ilumaailma sisse elades, et meestel läheb meesjuuksuriga harjumiseks aega. Hundi nüüdsetest püsiklientidest mõnigi oli sookaaslasest frisööri suhtes esiotsa kõhklev, aga on nüüdseks harjunud ja Hundi tööga igati rahul. Eelarvamusi, nagu ei võiks mees juuksur olla, pole Hunt kohanud.

Ilusalongis Jasmine töötavat Hunti paeluvad selles ametis eeskätt vaheldus ja tõik, et juuksur saab olla iseenda peremees nii aja, klientide kui töö sisu suhtes.

Kundedes ja nende juuste kallal tehtavas on alati midagi uut. Üks ühele ei kattu isegi sama inimese soengud. “Jah, enamasti ma ju värvin ja lõikan, aga see on iga inimese puhul erinev,” sõnab Hunt.

Hundile meeldib, kui tema tooli istuvad vaheldumisi eri soost, vanusest ja soovidega inimesed. Nii ei hakka igav. Mõttepausi järel tunnistab mees, et totaalselt vastukarva töid pole. No kui, siis lokkide ja punkariharjade tegemine, aga neid temalt väga ei küsitagi.

Kui klient juhtub kidakeelne olema, tuleb juuksuril tulija näost soove lugeda. Kõige hullem on, kui inimene palub tooli prantsatades, et “tehku juuksur midagi”. Siis polegi muud kui “midagi” teha. Hunt räägib, et kui tellija on võhivõõras, on ebamäärast palvet raske täita. Enamasti kordab ja värskendab ta siis olemasolevat lõikust.

Hunt looks hea meelega rohkem hulljulgeid soenguid, kui neid vaid küsitaks. Mees ütleb, et tema võib ju iluteenindajana olla aldis silmatorkavaid lõikusi ja tavatuid toone kasutama, aga kui inimestel jääb pealehakkamisest vajaka, ei saa tema eksperimenteerida.

Isegi kui tellitakse midagi söakamat, alaneb soengužurnaale sirvides kuraasikus nulli, pöörased frisuurid praagitakse välja ning algsest soovist jääb järele enam-vähem sama, mis inimesel juba peas on.

Tuleb moodi tunda

Muutuvate soengutrendidega on nii Viik kui Hunt kursis, nende jälgimine kuulub töö juurde. Õnneks need üleöö ei muutu.

Pärides, mis praegu moes on, vastab Viik, et kõik, mis sobib. Täpsemalt näiteks Prantsuse lauljatari Mireille Mathieu’ kantav paaži poisipea ja meestel Inglise vana kooli poisipea, mis tähendab nuditud kukalt ja pikemat tukka.Viik tunnustab siinkohal Eesti meest, kes on hakanud palju juuksuris käima, on oluliselt trenditeadlikumaks muutunud ja hoolitseb juuste eest.

Ametivennad on päri, et kui inimest pole lopsaka lakaga õnnistatud, on targem kanda head lõikust, selmet ponnistada kehvi juukseid iga hinna eest kasvatada.

“Tuleb tüdruk juuksurisse, ütleb, et tahaks juukseotsi lõigata, aga ei lase üle paari millimeetri kärpida, kuigi endal on juuksed väga katki. Täiesti arusaamatu,” tõdeb Hunt.

“Mulle ei meeldi juuksurina, kui naine kasvatab oma kolme karva pikaks, kuna mehele meeldivad pikad juuksed,” ütleb Viik. Ja lisab, et kui pole pakse kiharaid antud, ei tasu mehe rõõmuks, hiiresaba kuklas, ringi käia. “Siis kandku naine parem parukat! Kui see naisel peast ära tuleb, pole mehel enam lugu, hoog on juba üleval,” soovitab Viik.