Kommentaar: Väikse elu väärtu(setu)s suures poliitikas

Süüria režiim kõigub, ent kuni püsib Venemaa ja Hiina toetus, pole ÜRO sanktsioone karta. Foto: Reuters

Alustagem lihtsamast: Egiptuse sadamalinnas läksid kaklema kahe jalgpallimeeskonna fanaatikud ja tüli toodi kiiresti pealinna siseministeeriumi ette. See oli üsna loogiline. Märatsemise neljandal päeval aga tormas osa jõugust paar maja edasi ja põletas maha pealinna maksuameti! Lihtne küsimus: mis oli maksuametil pistmist politsei vägivallaga? Tahes-tahtmata kerkib mõte, et ju siis üks maksuametile vahele jäänud ärimees kasutas võimalust, surus rahapakid paari mehe tasku ja nood viisid osa ülesköetud massist hävitama seda, mida temale vaja.

Araabia revolutsioonid – nagu nende eelkäijadki – on tulvil masside ja muu maailma avalikkusega manipuleerimist.

Välisjõudude kaasalöömine neis revolutsioonides hämmastab olukorra mittetundmisega, kui meenutada, kuidas Prantsuse naiskaitseminister oli valmis kõige esimest revolutsiooni dessantvägedega lämmatama ja Hillary Clinton panustas Omar Solimanile Hosni Mubaraki järglasena (ei saanud). Muammar al-Gaddafi kukutamine läks küll läbi, ent selgelt avantürismimaigulise üritusena. Ja kui Gaddafit poleks tapetud ega tema poegi tabatud, jätkuks paugutamine seal praegugi (vastuvaidlejatele meenutan Tšetšeeniat).

Vihjeid Tuneesiale ja Liibüale tegin selleks, et selgitada Süürias toimuvat. Seal püüab sündmuste käiku dikteerida keevaline Nicolas Sarkozy, kelle tagasivalimise kampaania huvides aeti jaanuaris tülli Türgi-Armeenia ja Armeenia-Aserbaidžaan. Ei saa välistada, et Pariis tegi seda teadlikult oma erihuvide kinnistamiseks Venemaal, kuid armeenlaste genotsiidi kriminaliseerimise tulemus oli ühtlasi kaks aastat õhus olnud Ankara-Moskva telje kinnistumine ja tugevnemine Araabia revolutsioonide toetamise mõttes. Kuigi Süüria vastuvalitsus asub Türgi pinnal, pidanuks Pariisil olema oidu, mõistmaks, et tema enda loodud uues situatsioonis võib ta Ankara toetusest ilma jääda. Nii läkski.

Eelmisel nädalal pandi ÜRO julgeolekunõukogus hääletusele Maroko-Prantsuse resolutsioon, mis tõotas lõppu Assadi režiimile Süürias. Venemaa ja Hiina vastuseis tekstile oli teada, ometi nõudis Prantsuse välisminister kangekaelselt hääletamist, ehkki Moskva oli palunud oodata, kuni välisminister Sergei Lavrov ja välisluure ülem Mihhail Fradkov kohtuvad Süüria presidendiga 7. veebruaril ehk eile. Sellest kõigest rääkis Lavrov esmaspäeval Bahreinis.

Raske öelda, kas kõik julgeolekunõukogu liikmed ja eriti Prantsusmaa taga olnud Euroopa Liidu liikmesriikide valitsused ikka adusid, milline seis tekib Süürias ja Lähis-Idas resolutsiooni hääletamise ajaks 4. veebruaril.

Esmalt tuletaks meelde, et Süürias käib kodusõda ja ususõdagi, sest president on šiiit (alaviit), vastasrinne enamuses sunnid, ent kurdid – samuti sunnid – on presidendi poolel. Edasi: ajalooliselt oli Süüria Egiptuse järel teine Araabia riik, kus moslemivennad veel 40 aastat tagasi võimu üritasid võtta. Läänel oli hea meel, kui Mubarak jäi ellu ja peale ning kui sama tegi Hafez Assad Süürias.

Ja nüüd pangem tähele: moslemivendade mäss Hamas ja Homsis suruti maha 2. ja 3. veebruaril 1982. Tapeti väidetavalt kuni 40 000 inimest. Praegu on seis säärane, et lääs tunnustab moslemivendi ja nood mängisid suurt rolli revolutsioonides Tuneesias, Egiptuses, võitsid valimised ka Marokos, Bahreinis, Kuveidis. Moslemivendadeks kuulutasid end avalikult Hamasi liikmed. Süürias on moslemivennad aga endiselt valitsuse vaenlaste leeris ja otsustasid tähistada oma ülestõusu 30. aastapäeva. Rahvas tuli tänavaile ja sattus niisuguse kahuritule alla, et hukkunuid loeti kokku ligi 300. Suurim teadaolev päevane ohvrite arv mullu märtsis alanud kokkupõrkeist saati.

Kas tõesti Assadi režiim ei adunud, milline reageering tuleb sellele teistes Araabia pealinnades, kus moslemivennad juba võimul, ja millise ettekäände ta annab ÜRO julgeolekunõukogule? Raske uskuda, et mees ise pani omale silmuse kaela. Igal juhul Assad kinnitab: tulistajad polnud tema väed, vaid üle jooksnud sõjamehed. Küllap uskujaid on, sest inimeludega on varemgi mängitud. Praegu oli kellelgi selgelt vaja suurt tapatööd, et saavutada pööre sündmustes.