Kihnu käsitöömeister veeretab väsimatult vardaid edasi

“Käterätimustreid kombineerisin ka ise,” ütleb kihnlastele Kalju Elvi, näidates oma näputööd. Foto: Silvia Paluoja

Kihnlastele talukoha järgi Kalju Elvi, mandriinimestele Elvi Vesik kastab tomateid, et need aiamaal virged oleksid. Sibul on üleval, aga kartul on visa tulema. Maa on nii kuiv. Lehekuu lõpu öökülm läks Linakülas tema põllust mööda, aga siin, mere keskel saarel, oli mõnigi oma põldu nukra pilguga vaadanud. Maasikad õitsevad.

Selle kohta, kustkohast on talukohale Kalju nimi külge jäänud, on majaperenaisel seletus nagu varnast võtta. Selle maja ehitas tema abikaasa isa, kes pani niisuguse nime sellepärast, et siin õues on muru all paljas kivi, puhas kalju.

Manijal sündinud ja seal neli klassi koolis käinud Elvi elu on tulvil käsitööd, esimesed käised tikkis ta ema eeskujul 14aastaselt. Nüüd, 80 künnisel, tunnustas koduvald teda elutööpreemiaga, „austusavaldusena Kihnu rahvuslike käsitöötraditsioonide järjepideva alalhoidmise, edendamise ja jagamise eest”. Käe on sellele tunnistusele alla pannud volikogu esimees Veera Leas ja vallavanem Egon Vohu.

Eesti rahvakunsti ja käsitöö liit tänas Elvi Vesikut enne seda samuti Kihnu rahvuslike käsitöötavade alalhoidmise ja edendamise eest, kultuuriministeeriumi tänukirjale kirjutas alla minister Piret Hartman. Tänatav pidi ennast „üles lööma” ja pealinna vastuvõtule sõitma ning naasis keraamik Meelis Kriguli valmistatud suure savikausiga, ülaservas kiri “pärandihoidja”. Kausis oli kilo kruupe, sest tühja kaussi ju ei kingita. Meene on nähtaval kohal Kalju talu elutoas, kus topelttunnustatuga juttu ajame.