Kommentaar: Kelle närvid ütlevad üles esimesena?

Arengud Süürias on ettearvamatud, verine trall jätkub, samuti režiimivastased meeleavaldused. Foto: Reuters

Kaos Süürias ja araabia maailmas näib süvenevat. Süürias endas olid uueks sõnaks ootamatud enesetapurünnakud. Algul kaks võimast plahvatust Damaskuse selle väljaku kandis, kus kolm päeva varem oli kogunenud ligi miljon president Bashar al-Assadi pooldajat. Siis uuesti Aleppos, linnas, mis pidas pea aasta vastu erilise vägivallata. Enesetapjad kipuvad aga olema al-Qaeda liikmed. Vähemalt nii see on olnud näiteks Jeemenis, kus nendega sõdivad – Jeemeni võimude palvel! – ameeriklased oma droonidega. Ameeriklased olid needki, kes kinnitasid, et esimesed õhkimised Aleppos veebruaris olid al-Qaeda kätetöö. Jääb üle tõdeda, et Süüria režiimivastased jõud pole endale leidnud usaldustäratavaid liitlasi – asi, millele Venemaa kogu aeg osutab.

Mainitud al-Assadi-meelsete miitingul kanti Vladimir Putini ja Hiina liidri Hu Jintao pilte. Euroopas pole kombeks eriti levitada sõnumeid hiinlaste käitumisest, ent tasub teada, et Peking nimetas oma eriesindaja Lähis-Itta ja et too käis Süüria kriisi lahendamas Kairos, Ar-Riyadis ja Pariisis. Seega on üks võtmeriike jätkuvalt Saudi Araabia ja samas tundub, et esimeseks autoriteediks ikkagi Sergei Lavrov, kes kutsuti Araabia maade liiga välisministrite kohtumisele ja saavutas kokkuleppe: kumbagi vaenupoolt Süürias ei eelistata ja eesmärk on sõjategevus lõpetada ning valmistuda 7. maile määratud valimisteks. Lääne toetatud opositsioon aga keeldus neis osalemast ja verine trall läks edasi.

Viimasel nädalalõpul andis Moskva siiski oma heakskiidu paaritunnistele pausidele keskpäeval, et kohale toimetada humanitaarabi. Esmaspäeva hommikul aga kinnitas Venemaa kaitseministeerium, et Venemaa sõjalaevad on Süüria rannikult lahkunud. Nii et ...

Süüria Süüriaks, ent huvitavaid arenguid pakub ka Liibüa, millest Lääne press meeleldi ei kirjuta. Aga eks ole parajalt piinlik, kui 6. märtsil kuulutati Banghazis – linnas, kus Muammar al-Gaddafi vastaseid ülestõusnuid toetasid NATO ja Euroopa Liit – välja seda ümbritseva piirkonna ehk Kürenaika autonoomia. Piirid ida ja lääne suunas lihtsalt suleti. Lääne toetatud Liibüa üleminekunõukogu mõistagi protestis, ent midagi pole järgnenud. Vait on kõik Euroopa suured.

Ometi on tegu Liibüa kõige naftarikkama piirkonnaga ja nüüd tuleb välja, et suured abistajad toetasid separatiste. Nagu Süürias toetatakse ... alqaedalasi? Asja teeb veelgi põnevamaks see, et Moskva (Putin, Medvedev, Lavrov), kes on juba mitu kuud kurtnud, et nende ettevõtted on Liibüast nahaalselt välja tõrjutud, ruttas järsku teatama, et loodab oma ettevõtete n-ö tagasipöördumist Liibüasse sõltuvalt olukorra stabiliseerimisest.

Millele või kellele Kreml Liibüas loodab – Banghazi uusseparatistidele või Tripolis asuvale üleminekunõukogule –, peaks näitama aeg, ja üsna varsti.

Asi on selles, et see polnud Lavrovile ainuke separatistide teemaline avaldus. Ta räägib juba teist nädalat ohust, nagu võiks vägivaldne võimuvahetus Süürias viia selleni, et riik laguneb tükkideks. Tuletaks meelde, et al-Assad esindab šiialike alaviitide vähemust võimul, tema vastalisteks on enamuses olevad sunnid. Ent nende viimaste hulka kuuluvad Süüria kurdid ja see on juba kaks kuud vana jutt, et Iraagi põhjaosas asuv kurdide autonoomne valitsus on nagu lubanud märtsi lõpus end täisiseseisvaks kuulutada. Seda viimast juttu on just lääneriikide meedia levitanud ja konflikti põhjus teadagi – ameeriklased panid pärast Saddam Husseini ja tema sunnide klannide kukutamist Iraagis võimule šiiidid.

Võimalik, et Iraagi lagunemise oht on tõesti kõige suurem, sest Araabia maade liiga, kus teeb ilma Venemaa, otsustas kuu aega tagasi korraldada järgmise tippkohtumise märtsi lõpus Iraagi pealinnas Bagdadis.

Lavrovil tuli Süüria kohta selgitust jagada riigiduuma liikmetele ja selle käigus kõlas huvitav uudis: Volga-äärsest Uljanovskist on saanud uus transiidikeskus, üle mille hakkab toimuma USA jt vägede ja varustuse äraviimine Afganistanist. Sest alates möödunud aasta novembrist (Pakistani piirivalvurite tapmine USA raketiga) pole enam kindlust, et saab kindlalt koju liikuda üle Pakistani. Aga see sõnum Ameerika-Venemaa uuest koostööst viitab tahes või tahtmatult USA positsioonide nõrgenemisele islamimaailmas ja Kremli rolli kasvule. Tervikuna närvilises piirkonnas.