Kommentaar: Kas Moskva kõikus eile?

Prantsuse presidendi Nicolas Sarkozy algatusel on Lähis-Idas eriti tuline supp kokku keedetud. Foto: Reuters

Jutt ei ole muidugi meie Toompea tarkadest, kes püüdsid Venemaa punkbändi skandaalset kiriku-show’d selgitada kui Putini kriitikataluvuse testimist. Kriitikataluvus on fenomen, ent selle testimine peaks jääma loomingulise intelligentsi, mitte poliitikute reaks. Neil on märksa tähtsamaid kontrollimisi.

Nii käis Kremli kontrollimine eilegi, sest sai ju täis ÜRO julgeolekunõukogu ja Araabia Liiga plaanis ette nähtud aeg, lõpetamaks vägivald Süürias. Kõikidest kanalitest tuli, et mainitud plaani juht, ÜRO kunagine peasekretär Kofi Annan inspekteerib olukorda Türgi-Süüria piiril. Räägiti sellestki, et Süüria-Liibanoni piiril sai surma üks inimene ja Türgi-Süüria piiril hukkus viis isikut. Mida aga suure poliitika väikesed selgitajad nii läänes kui meil ei tahtnud kuidagi viimase hetkeni oma kuulajatele-lugejatele avaldada, oli tõsiasi, et eile, 10. aprilli hommikuks jõudis Moskvasse Süüria välisminister Walid al-Muallam. Ehk lahendus oli etteteadvalt selge: Moskva ei võta oma liitlast ja kauaaegset partnerit just sel päeval vastu selleks, et teda seal ja kohe reeta. Hiinagi, mille positsioonis otsiti muutusi, ütles vaid, et toetab Annani plaani elluviimist. See aga eeldab vaenutegevuse lõpetamist nii võimult kui opositsioonilt.

Arusaadavalt püüdsid mõlemad pooled viimastel päevadel oma positsioone tugevdada. Praeguse režiimi üks tugistruktuuridest Baathi partei tähistas 7. aprillil 65. loomispäeva ja ligi miljoni toetaja miiting Damaskuse keskel oli küllaldane tõestus, et režiimil jagub toetust ja ühtsust – viimastel nädalatel pole olnud teateid ühestki mõjukast ülejooksikust opositsiooni leeri. Pärast säärast jõudemonstratsiooni esitas Bashar al-Assadi valitsus vastasleerile ja nende seljatagustele nõudmise anda kirjalik kinnitus, et 48 tunni pärast algavat vaherahu ei kasutata oma relvasalkade edasinihutamiseks ja Türgi, Saudi Araabia ja Katar lõpetavad vastasleeri rahastamise.

Mäletatavasti teatasid USA (Hillary Clinton) ja Ühendkuningriik (William Hague) 1. aprillil Istanbulis Süüria sõprade teisel kogunemisel rahalisest lisatoetusest Süüria opositsioonile ja loomulikult läheb see kohale kolme mainitud kohaliku riigi vahendusel, ent al-Assad otsustas rõhuda vaid viimastena nimetatuile.

Järgnes ettearvatu: opositsioon keeldus kirjalikke lubadusi andmast. Tegelikult on neil seda oma lõhestatuses raske teha. Samal ajal on Kreml nõustunud kohtuma kahe Süüria opositsiooni grupiga, kes teineteise järel tulevad Moskvasse 17. ja 18. aprillil. Seega ei muutu Süüria siseolukorras selle ajani eriti midagi ja suurriikidest on initsiatiiv selgelt Moskva käes.

Torkab silma Prantsusmaa tagasitõmbumine. Jaanuarist märtsini oli see riik kindlalt esimene, sest Nicolas Sarkozy tagasivalimise võinuks tagada al-Assadi kukutaja loorberid. Nüüd on ilmne, et Prantsusmaa valimiste esimene voor (22. aprill) toimub enne, kui Süürias midagi muutub. Kui aga jälle meenutada, et Araabia revolutsioonide sari algas Tuneesiast, mis oli ja on Pariisi hoolealune ja mille revolutsiooni taheti seal algul kustutada Prantsuse langevarjurite abil ...

Seejärel oli Sarkozy esirinnas Muammar al-Gaddafi kukutamisel ja anarhia loomisel Liibüas. Selle üks järelmeid on äsjane tuareegide riigi väljakuulutamine Timbuktus (Mali, samuti Pariisi hoolealune). Lühidalt: Sarkozy on olnud väga avantüristliku välispoliitika autor väljaspool Euroopat ja nimelt seal, mida Prantsusmaa peaks ajalooliselt tundma. Sarkozy algatusel keedetud suppe on aga tulnud helpida teistel, kohalikest rääkimata, nagu kinnitab praegune seis Süürias.

Pariisi tagaplaanile tõmbumine suurendas kohe Türgi võimalusi Süürias ja selle ümbruses ja Türgi positsioneerib end seal kindlalt vastukaaluna Saudi Araabiale ja Katarile, mille taga on USA.

27.–29. märtsil toimus Süüria naabruses Bagdadis Araabia Liiga tippkohtumine, mis USA liini järgijate eemalejäämise tõttu osutus madalatasemeliseks, aga ürituste kulud maksid kinni Türgi kompaniid, mitte Saudi Araabia omad nagu tavaliselt. Türgi peaminister Tayyip Erdogan oli just samal ajal Iraanis ja teatas sealt tulnuna: ”Iisraeli rünnak Iraanile ei lõpe nii, nagu lõppes USA rünnak Iraagile. Iisrael ei tohiks rünnata.”

Nädal hiljem tuligi päästev sõnum Iisraelist ja USAst. Nagu ikka kaheosaline. Algul kelkiv, et Iisraeli kaotus saab olema kõigest 300 meest. Siis teine, et ”teoreetiline rünnak“ toimub pigem 2013. aasta algul kui 2012. Küsigem: kelle positsioon ja poliitika Lähis-Idas on kõige vähem muutunud?