Pärnu avalike käimlate häbilugu kestab

Ehkki mudaravila kõrval asuv avalik käimla on lahti, võiks ta parem kinni olla: külastajale avanev pilt on pehmelt öeldes inetu. Foto: Ants Liigus

Naela otsas paberirull, augukese kõrval jalatoed, närbunud pärnaõisi täis kraanita kraanikausid, kasimata põrand, hulgaks ajaks ninna jääv spetsiifiline hais – see kõik kokku on avalik tualett. Seda mitte inimtühjas karulaanes, vaid väga käidavas kohas.

Ja mitte paarkümmend aastat tagasi, vaid 26. juulil 2012. aastal. Euroopa Liidus. Vabas Eestis. Ennast riigi suvepealinnaks kiitvas Pärnus. Ülistatud supelrannas mudaravila kõrval.

Eesti taasvabanes 1991. aasta augustis, 2004. aastal jõudsime Euroopa Liitu, ent tunnistades jutuks olevat kemmergut, võib küll hakata kahtlema, kas me üldse oleme kusagile jõudnud. Sest kui vaadata 20 või 30 aastat muutumatuna püsinud sõna otseses mõttes peldikut, võib selles kõvasti kahelda.

Liiati pole linnasüdame rahvarohke käigutee äärne imetegu Pärnu ainuke selle valdkonna vaatamisväärsus. Kui kõndida Papiniidu tänava pikenduselt mere poole, jääb enne karvastest mägiveistest tallatud rannaniitu paremat kätt ühekohaline kehakergendamiskoht. Eile ennelõunal ehtis muidu veel päris kabeda putka põrandat tühi viinapudel, augu ääres vedeles miskipärast kilesse pakitud junn – ju ta inimese suurima sõbra oma oli.

Raeküla ainus avalik WC

Veel paar kilomeetrit edasi võib Pärnu jõe suudmest vasakule jääva supelranna tualettide teema ammendatuks lugeda: Hirve tänava kohalt randa viiva tee äärde jääb selle kandi ainuke ja enne linnapiiri viimane WC. Ehitatud siis, kui linnal (või mõnel kohalikul naksil inimesel) veel pealehakkamist ja raha oli.

Sünnis koht. Ei haise ega sunni muu pärast eemale hoidma. Tõsi, naela ja paberirulli selle otsas rajatises pole. On üksnes hoonele ainuomane grafiti.

Et mitte päris mustadesse toonidesse jääda, tuleb tõtt tunnistada ja tõdeda, et saab ka teisiti. Nii, nagu on kõik korraldatud keskranna paviljonis promenaadi keskel kividega purskkaevu juures asuvas kioskis ja rannapromenaadi lõpus kaarjas ehitises. Kuhu ei ole piinlik siseneda, ent mida on palaval päeval randa koguneva rahvamassi jaoks siiski häbemata vähe.

Midagi pole parata. Täiskasvanud inimene toodab päevas umbes liitri uriini ja kuni 280 grammi väljaheited ning need tuleb kusagile poetada. Soovitatavalt mitte Pärnu lahe vette.

Tõrjutud ihuhädad

Paraku peab seoses viimase märkusega tõdema, et nii Eestis kui Pärnus on oluline ja ebaoluline lootusetult sassi aetud. Eriti kui tõmmata paralleele kärakapruukimise – mida ei pea ilmtingimata tegema, elab ka ilma ära – ja vältimatu asjalkäimise vahel.

Kolme aasta eest valmis Eesti konjunktuuriinstituudil Tervise arengu instituudi tellimusel uurimus „Alkoholi turg, tarbimine ja kahjud Eestis. Aastaraamat 2010”.

Ehkki seal esitatud andmed pole päris värsked, annavad need põhjust mõnegi toodud arvu juures üheaegselt imestada ja nõutu olla, sest kuidas ikka nii saab, et Dionysos või ka Bakchos on tõstetud aujärjele, loomulike tarvete õiendamise korraldamine ja selleks pasliku paiga leidmine on aga jäetud suuresti igaühe enda teha.

Mõelda, kui tore oleks olukord, kui Pärnus oleks avalikke viisakaid ja puhtaid käimlaid niisama palju, kui oli siin 2009. aastal alkoholi müügikohti: neid oli 216.

Või Pärnus oleks igal kümnel ruutkilomeetril 102 avalikku hoolisetud ja puhast käimlat – just 102 alkoholi müügikohta oli aastal 2009 Pärnus iga kümne ruutkilomeetri kohta.

Või veel üks ja viimane number: 2009. aastal oli Pärnus iga 1000 elaniku kohta statistiliselt seitse ja pool alkoholi müügikohta.

Palju on meil tuhande elaniku kohta avalikke käimlaid?

Oleksin ma suuresti turismist elatuva linna juht, jääksin siinkohal sügavalt mõttesse.

Seda hoolimata samuti linna juhtimises mitte just statisti rollis ametniku väitest, et tualette on rannas piisavalt ja need ei asu üksteisest üldse nii kaugel, et hädaline ei jaksaks ühest rahvast ummistunust teise jalutada.

Või et taas päevakorda tõusnud merevee reostumise põhjusi ei maksa otsida tualettide nappusest.