Täna toimub Pärnu Kesklinna silla lähedal hooaja viimane kirbuturg ehk rahvasuus Aunaste täika.
Kirbuturg läheb talveks puhkusele
Ajakirjanik Maire Aunaste initsiatiivil loodud ettevõtmine on suve jooksul paljudele pärnakatele omaseks ja vajalikuks saanud. Ilusatel laupäevahommikutel käis silla juures nii tihe tunglemine nagu ammustel aastalaatadel.
Eelmisel laupäeval otsustasin minagi oma üleliigsete kodinatega kaubelda. Täikapäev tõestas, et suhtlemine moodustab kaupleja lõbust vähemalt poole ja ostja leiab isegi kõige mõttetumana tunduv vidin.
Mängudasjad müüki
Valmistusin turuleminekuks juba mitu päeva varem, tehes kodus põhjaliku revisjoni. Koos tütrega valisime müügiks põhiliselt lauamängud ja mänguasjad, mis enam huvitavad ei tundunud. Samuti pakkisin kotti kolm väikseks jäänud lastejopet ja pambu viltimisvilla, mis mitu aastat kapis minu käsitööisu taasteket oodanud.
Kutsusin sõbranna kampa, et lõbusam äritseda oleks, ja laupäeva hommikul pool üheksa olime kohal.
Kuna sillalähedane parkla oli juba autosid tulvil, pidime leppima kohaga sadama territooriumil. Ladusime kraami oma auto kapotile ja maha tekkide-katete peale ning jäime kliente ootama.
Esimesel tunnil toimus täikal vaid stangede ja lettide ülesseadmine, kaupa uudistamas käisid põhiliselt kaaskaubitsejad.
Eriti nobedad olid staažikad vanavarakogujad, kes ilmusid kui maa alt iga leti ette, millele vähegi ajaloolise moega asju tõsteti. Ilmselt lootuses leida vanavara, mille tegelikust väärtusest müüjatel aimu pole.
Kell pool kümme müüs tütar esimese asja: 30 sendi eest väikese rohelise Bakugani, mänguasja, mille väärtust oskavad hinnata viie- kuni kümneaastased poisipõnnid.
Paigalistumisest väsinud tütar silkas peagi turuplatsil niisama ringi ja ajas samuti kauplema tulnud sõbrannaga juttu.
Kuna äri ei tahtnud edeneda, tüdinesin minagi ja läksin uurima, mida toredat turul pakutakse.
Odavam kui poes
Mulle meeldivad vanakraamiturud! Esiteks pakutakse seal kaupa enamasti soodsama hinnaga kui teise ringi poodides. Hea õnne korral leiab tõelisi pärle: olen Pärnu kirbukalt ostnud näiteks kümne euroga Columbia talvejope, kahe euro eest meeste tuulepluusi ja pükste komplekti ning kolme euroga karbi kümne nõukogudeaegse suveniirautoga.
Teiseks leiab täiturult kaubamajade ilmetust massimoekaubast põnevamaid rõivaid.
Seekord ostsin tütrele ühe euro eest suveseeliku ja kahe euroga tuttuued, pakendis sukkpüksid, mis poes maksavad vähemalt viieka. Veel omandasime viie euro eest “Playstation-1” mängu.
Sattusin vaimustusse pärlitega kaunistatud helkurprossidest ja valisin välja majakujulise ehte. Kolm eurot.
Kolme lapse ema Karmen ütles, et on täikal mitmendat korda ja otsustas lasterõivaste kõrval oma hobi korras valmistatud ehtedki müüki panna.
“Väga lahe ettevõtmine!” kiitis naine. “Osta saab siit odavamalt kui näiteks Humanast, sest siin ei taheta erilist tulu teenida. Ise olen samuti kraamist lahti saanud, varem seisid riided kasutult kodus kappides, mõnikord tuttavatele jagasin niisama.”
Põhiliselt leiab vanakraamiturult koormate viisi naiste ja laste rõivaid-jalanõusid, sekka mänguasju ja tarbeesemeid. Siiski istub naiste kõrval vapralt härrasidki, kes tugevamale sugupoolele huvi pakkuvate vidinatega kauplevad.
Raud ja riistad
“Miks ei võiks rahvale rohkem selliseid asju olla?” küsis pensionieas mees, kes end Arturiks nimetas. “Nüüd lõpeb täika ära, aga vaadake, kui palju siin on rahvast! Miks valitsus ei anna kohta, kus aasta läbi saaks kaubitseda? Pärnus ruumi küll: näe, siin tühi maa, seal ka,” näitas ta entusiastlikult kätega vehkides jõekallaste poole.
Artur müüs “kõiksugu riistu”, nagu ütleks Karlsson katuselt: ahjuuksi, tööriistu, lüliteid ja kontakte, kalandustarbeid. Mehe päevinäinud auto on raske koorma vedamiseks spetsiaalselt kohandatud, sest kokku kaaluvat kaup umbes tonni.
Kõige rohkem küsivat kliendid temalt asju, mis tootmisest maas: Vasara lukud, Võidu malmtooted, veneaegsed elektrilülitid jne.
Minu pärimise peale, ega naine kodus pahanda, et mees kola kogub, imestas Artur: “Miks ta peaks pahandama? Tal on oma asjad, mul oma kapid, kolm tükki. Naisel on hea meel, et ma sellega tegutsen, mitte ei käi kõrtsis. Öelge proua Aunastele suur aitäh, et tema selle turu siin käima pani!”
Vambola aga pakkus mulle müüa traadist sibulakorvi ja samal ajal teisele kundele taskunuga. Nuga vahetaski kahe euro eest omanikku.
“Pärnu täikal on hinnad soodsamad kui Soomes,” kiitis ostja, kes oma jutu järgi otsib täiturgudelt just nostalgiat ja ehedaid asju. “Täna leidsin Hiiumaale oma veskisse kannu koos kandiku ja topsidega ning naisele keraamilise kingakese,” näitas ta oste.
Kolmas härra püüdis mulle müüa maineka firma dressipluusi kolme euroga. Kui märkasin katkist lukku, langes hind kiiresti ühe euroni. Lõpuks pistsin pluusi kotti 50 sendi eest – kodus aiatöödel kõlbab kanda küll.
Kell 12 tungles turul päris palju rahvast. Müüsin maha ühe oma kolmest jopest ja villa, millest ostja lubas susse viltida.
Millegipärast ei tuntud huvi lauamängude vastu, pigem köitsid väikeste klientide huvi Bakuganid, Barbie asjad ja muu plastist kraam. Tütar pistis taskusse ühe euro teise järel ja minu hämmastunud pilgu all vahetasid omanikku isegi nii mõttetud asjad, nagu McDonald’si lasteeinega kaasas olnud plastjänes ja piiksuv täispuhutav lill, võikalt eresinist värvi.
Tütre kaup saigi enam-vähem otsa, ta pakkis koti kokku ja suundus end jäätisega premeerima. Paari tunni jooksul osteti minult veel üks arvutimäng ja neljast lauamängust kaks. Vanilla Ninja on ilmselt täiesti out, sest nende plaatide poole ei vaadanud keegi.
Lõunal kahe paiku hakkas turg kokku kuivama ja müüjad kaupa kastidesse pakkima. See on hea aeg ostmiseks, sest osa asju antakse ära poolmuidu.
Kodus lõime tulud ja kulud kokku. Teenisime tütrega 14 eurot ja kulutasime üheksa, seega jäime viie euroga plussi!
Paraku selgus, et viieeurone “Playstation” küll käivitus, kuid puldile ei reageerinud. See meie entusiasmi siiski ei kahandanud ja uuel kevadel oleme kindlasti taas täikal kohal. Müüjatena võib-olla, ostjatena igal juhul.