Alar Raudoja: Hirmu valge lõuendi ees teavad ilmselt kõik kunstnikud

Alar Raudoja isikunäitusel Pärnu linnagalerii raekoja saalis on keskseiks tegelasteks kuubid, inglid ja tema alter ego Leonardo, kes aeg-ajalt Raudoja seest välja vupsab. Foto: Urmas Luik

Alar Raudoja juhatab Pärnu linna allasutust, mille ülesanne on korraldada näitusi ja edendada Pärnu kunstielu.

Vahel haarab mees ka ise pintsli ja pigistab paletile värvid, aga valdav osa tema ajast kulub teistele kunstnikele ja kunstihuvilistele.

Kuna teil on Pärnu raekojas septembri lõpuni üleval isikunäitus oma viimase kolme-nelja aasta töödest “Leonardo ja inglid”, siis usun, et viimastel kuudel kogu vaba aja maalimisega tegelesitegi. Kui sageli te muidu pintsli kätte võtate?

Aeg-ajalt on ikka selline tunne, et tahaks hirmsasti olla kunstnik. Nii tore on maalida ja mõnuleda selles loomingulises protsessis, aga ma pean linnagaleriid ka juhtima. Tihtilugu ongi nii, et kui on loominguliselt kõige parem hoog sees, tuleb sukelduda hoopis täie jõuga argireaalsusse.

Selle aasta puhkus, nädalalõpud ja õhtud läksid küll kõik näituse ettevalmistamise tähe all.

Kui muusik ei harjuta, lähevad näpud rooste. Kunstnikul on ilmselt samamoodi.

Absoluutselt õige, sest kui on tekkinud loomingulisel tegevusel suurem paus, ongi esimene periood see, et õpid uuesti maalima. Sa ei unusta maalimist ära, aga pintsel ei lähe kohe lahti, on hirm valge lõuendi ees. Seda hirmu teavad vist kõik kunstnikud.

Kas Leonardo, keda te oma maalidel kõnetate, ongi see kunstnik, kes aeg-ajalt sealt sisimast teie seest välja pressib?

Võib küll niimoodi öelda, et see on minu alter ego, kes tahab välja tulla. Teda hoitakse minu sees administratiivsete meetoditega kinni ega lasta tal teha kõike, mis pähe tuleb, et ennast vabalt tunda. Võib-olla see ongi oma mina väljaelamine Leonardo kujul, prototüübina.

Leonardo tuli minu maalidele esimest korda 2000. aastal ühe fotoseeriaga. Geomeetrilised kujundid, mille sisse annab inimest paigutada, tema proportsioone taga ajada – see mulle meeldib.

Kuna olen õppinud viis aastat tehnilist joonestamist, kujutavat geomeetriat ja muid tehnilisi asju, on see mulle südamelähedane.

Oma piltidel viitate Leonardo da Vincile.

Da Vinci fenomen on lõputu. Imetlus selles suhtes, et kuidas üks inimene suutis nii palju teha ja kuidas ta sai nii andekas olla.

Rääkides teie kui Pärnu linnagalerii juhi tööst, siis käib näituste taotluste vastuvõtt tulevaks aastaks. Millistel põhimõtetel te kunstnikke ja näitusi linna galeriipindadele valite?

Linnagaleriil on näitusteks kaks maja: raekoda ja kunstnike maja.

Raekojas on meil esindusruumid, kuhu valime suuremaid projekte. Kuna seal on ruumi rohkem ja koht klassikalisem, on ka näituste valik sellega seotud.

Ehk seal me tõenäoliselt ei tee järgmiselgi aastal väga eksperimentaalseid näitusi või näitusi, millest arusaamiseks on vaja lisaseletamist või -harimist. Professionaalset nüüdiskunsti mõista võib olla tavavaatajale keeruline.

Vastukaaluks raekojale sobib kunstnike maja saal pisemate personaal- ja eksperimentaalsemate näituste tegemiseks.

Mida põnevat toob järgmine hooaeg linnagaleriisse?

Seda, mis näitused ja millal toimuma hakkavad, on natuke vara rääkida, kuid järgmine hooaeg tõotab tulla päris huvitav. Väga oodatud on linnagalerii raekoja saali Bruno Sõmeri, keda me kutsume näitust tegema, kuna tal täitub järgmisel aastal 90. eluaasta.

Kindlasti tulevad raekoja saali traditsioonilised Pärnu kunsti aastanäitus ja Pärnu moodsa kunsti näitus. “In graafika” festivalil on alati olnud kindel koht meie näituste kavas.

Kava peab valmis saama oktoobri keskpaigas. Taotlused vaatab üle galerii nõukogu, mis tõenäoliselt saab septembri lõpuks uue koosseisu.

Seni on meil olnud loomenõukogu, kuid sellest aastast tahaks luua galerii juurde veidi laiemapõhjalise nõukogu, mis ei koosne ainult kunstnikest ja ala edendajatest.

Viimasel ajal on kuulus lause, et kunst kuulub rahvale, tekitanud tihtilugu küsimusi, kas ta ikka kuulub rahvale või ainult kunstnikele.

Minu ettekujutuses peaks galerii järgmisel hooajal töötama rohkem laiemale kunstipublikule ehk linnaelanikele, et pisut lahti mõtestada kunsti olemust. Sellega seoses on meil mõningad mõtted, kuidas seda teha.

Kindlasti tahaks algatada loomeõhtute seeria, kus kõigil soovijatel on võimalik kohtuda kunstnikuga. Sest nagu ma aru olen saanud juttudest näitusekülastajatega, nad natuke pelgavad kunsti ja eriti nüüdisaegset kunsti. Pelgamise põhjus ei ole alati visuaalne pilt, mida nad näevad, vaid pigem see, et kunsti on vaja siiski selgitada: miks see konkreetne kunstnik niimoodi teeb, mida ta mõtleb.

Teine suund on kunst ja noored ehk soovime tuua senisest rohkem kooliõpilasi galeriisse ja töötada välja metoodika, kuidas teha neile näituse külastamine huvitavaks, kunst arusaadavamaks. Näiteks ülesannete leht, mis oleks lõbus täita ja seletaks näitust lahti. Abstraktne joonistamine ja maalimine, mis on kooliprogrammides, on alge suure kunsti sünniks. Paljudest võivad saada selle kaudu inimesed, kes hakkavad kunsti armastama ja tahavad minna seda edasi õppima.

Hakkame otsima kontakte linna kunstiõpetajatega ja kindlasti ootame neiltki initsiatiivi.

Kui tihe on konkurss linna näitusepindadele? Kas saavad kõik või vaid vähesed?

Taotlusi tuleb laias laastus kaks korda rohkem, kui oleme võimelised töid eksponeerima. Mõni taotlus langeb kohe välja, mõni peab järgmist aastat ootama, aga põhimõtteliselt üritame ära mahutada nii palju taotlejaid kui vähegi võimalik.

Septembri algusest ei ole linnagaleriis enam kuraatori ametikohta. Kuivõrd see mõjutab asutuse tööd?

Mingil määral see kindlasti mõju avaldab, aga mitte palju, sest ega see, et meil nii-öelda palgalehel ei ole kuraatorit, tähenda, et meil ei tule ühtegi kuraatorinäitust.

Samamoodi ootame käimasoleva konkursi raames kuraatoriprojekte ja loodame, et meil järgmisel aastal õnnestub teostada kolm näitust, mida teeksid eri kuraatorid. See peaks muutma Pärnu linnagalerii näituste üldpildi huvitavamaks ja kirevamaks.

Kuidas te Pärnu kunsti aastanäitusele töid valite: keda võtate, keda jätate?

Pärnu kunsti aastanäitus on tore traditsioon, näitus avatakse 1. novembril ja see on päev, kui antakse üle Pärnu linna kunsti aastapreemia. Ma loodan, et leitakse selle vääriline kandidaat.

Aastanäitus on väga laiapinnaline väljapanek, kuhu on oodatud nii professionaalsed kui harrastuskunstnikud.

Žürii, mis koosneb eelmainitud loomenõukogu liikmetest, teeb siiski väikse valiku. Kuigi mida aasta edasi, seda kergem on olnud valikut teha, sest näitusele pääseb 30 kunstnikku ja Pärnu mastaabis on see päris suur arv.

See näitus on alati olnud põnev, huvitav ja hästi külalisterohke, sest kõik tahavad näha, mida Pärnu kunstnikud teevad.

Kui traditsioonilise fotonäituse puhul on juba nimeks “Pärnumaa foto”, siis kas Pärnu kunsti aastanäitusele satub ka Pärnumaa kunstnikke?

On sattunud ja me ei ole kedagi ära ajanud, ikkagi loeb see, mida keegi teeb ja kui hästi. Pärnu kunstiklubiski on liikmeid kogu maakonnast. Pärnumaa inimesed käivad meil usinalt näitusi vaatamas.

Aga kui jutuks tuli juba Pärnumaa foto näitus, siis me üritame seda väga head traditsiooni jätkata, küll on selle algne sisu ja idee pisut muutunud. Nimelt oleme pannud tänavu näitusele ka pealkirja: “Lavastus”.

Eelkõige on teretulnud fotod, kus on nõndanimetatud mingi “lavastus” – olgu see siis kodus, elus, tööl või looduses. Loodus ju lavastab ise ennast ja kui selles looduse lavastuses suudetakse tabada mingi väga huvitav hetk …

Loodan, et see näitus saab olema osavõtjaterohke, nii nagu see on olnud varasematelgi aastatel. Töid hakkame tõenäoliselt vastu võtma novembri algusest.

Kunstnike maja ei ole ainult näitusepind. Siin on ateljeed, kus pesitsevad Pärnu kunstnikud. Kuidas ja kellele te ateljeepindu jagate?

Võib isegi öelda, et siin toodetakse kunsti.

Kuna ruumi on meil vähe, siis kõigepealt ikkagi tuleb kirjutada avaldus, et saada ateljeepind siia majja. Praegugi on mul kausta vahel paar avaldust, mis ootavad lahendusi. Ega meil väga palju siin ruume tühjaks jää, aga alati toimub liikumisi.

Galerii otsustab, kellega sõlmida rendileping, kõik kunstnikud maksavad oma pinna eest renti.

Kas nad teevad seda püsivalt, selle asemel et tulla nädalaks või kuuks siia?

Meile võib tulla ka lühiajaliselt resideerima, aga seda kasutavad eelkõige väliskunstnikud, kes on plaaninud teha meie galeriis näituse. See kas valmib siinsamas töötades kuu jooksul või tuleb kunstnik valmis näitusega ja väljapaneku ajal töötab siin ja tegeleb oma uute projektidega.

Tänavu kasutas seda võimalust Rootsi kunstnik Kåre Holgerson, kes resideeris kuu aega meil ja samal ajal oli tal näitus galeriis. Järgmiseks aastaks on avaldanud üks Ungari abielupaar soovi tulla resideerima ja samal ajal tegema näitust galeriis.

Kuna meie tingimused ei ole nii head, et liituda residentuurivõrguga Skandinaavias ja mujal Euroopas, harjutame esialgu mõne kunstnikuga.

Kuidas selline residentuurivõrk mujal toimib?

Euroopa kunstiasutused või -organisatsioonid on loonud võrgustiku, kus on võimalik omavahel vahetada residentuure. Näiteks, kui Pärnu kunstnik sooviks minna mingisse riiki või kohta resideerima kuuks või kaheks, võtame meie samal ajal sealt vastu samaväärsetel tingimustel sealse kunstniku samaks perioodiks.

Tihtilugu maksavad kunstiühingud kunstnikule tema välismaal resideerimise ajal stipendiumi. Kahjuks on meil siin praegu väga vara rääkida stipendiumist väliskunstnikule, kui me ei suuda seda maksta ühelegi Pärnus tegutsevale kunstnikulegi.

Kui kunstnik ei käi loometegevuse kõrvalt mujal tööl, tal ei ole muud sissetulekut kui pildimüügist, mis viimasel ajal on väga hõre, siis et seda kunstnikku siin linnas hoida, et ta minema ei läheks ja linn kunstnikuta ei jääks, võiks ideaalis olla linna kunstistipendium, aitamaks sel kunstnikul talv üle elada.

See on süsteem, mis ei ole saanud lahendust, ja praeguses majanduslikus olukorras tõenäoliselt ei ole võimalik sellist stipendiumi kohalikul omavalitsusel tekitada. Ma arvan, et see juhtub siis, kui meil ei ole enam mitte ühtegi kunstnikku linnas. Siis on vähemalt üks, kes saab stipendiumi.

Kusjuures see ei ole üldse nali, vaid väga tõsine teema Pärnu kontekstis. Mila Balti, kes on tõeliselt hea kunstnik, on asunud elama Hiiumaale. Pärnu võib võtta seda kui kaotust.

Pärast seda, kui Academia Non Grata kui kunstiõppeasutus lõpetas oma tegevuse Pärnus, ei ole meie linna tulnud noori kunstnikke. Siit on küll päris paljud läinud õppima kunstiakadeemiasse ja mujalegi, kuid nad ei leia Pärnusse tagasiteed.

Olgugi meil kunstnike maja, võimalus saada esmane ateljeepind, kust oma loominguga edasi minna, on olud praegu sellised, et meil ei ole enam väga noori kunstnikke, kes tooksid särtsu ja värvi ja uusi tuuli Pärnu kunstiellu.

Sellest on kahju ja üks liine, mida linnagalerii üritab ajada, on hakata, silmad lahti, otsima noori talente, keda Pärnusse meelitada. Ja nii, et nad siia püsima jääksid.

Kui palju on kasu olnud mullu jõustunud kunstiteoste tellimise seadusest, mis peaks reguleerima avaliku otstarbega hoone ehitustöödega kaasnevat kunstiteoste tellimise kohustust avaliku ruumi esteetilise rikastamise eesmärgil?

Võib-olla seda on kuskil tehtud, aga mulle ei tule meelde ühtegi näidet.

Skandinaavias on konkreetne süsteem, kuidas kunstnikke piirkonnas hoida ja neid toetada selle kaudu, et kohalik kommuun või omavalitsus ostab oma kunstnike käest regulaarselt teoseid oma ühiskondlikesse hoonetesse, koolidesse, lasteaedadesse, muude munitsipaalasutuste seintele. See hoiabki kunstnikud kogukonnas elus. Nende süsteem täiesti toimib.