Noor hobune tõsteti surmasuust jalule

Loomapidamine pole lutsuviskamine, mis kas õnnestub või mitte – oskamatusel võivad olla loomale tõsised tagajärjed.

Noored inimesed hakkasid lemmikloomana hobust pidama, et ratsutada. Kuniks jätkus karjamaarohtu, oli kõik hästi, aga talve tulles selgus, et suve teisel poolel tehtud heina nappis ja see oli toitainetevaene. Loom hakkas kõhnuma ja jättis haige mulje.

Kui uskuda haigestunud looma juurde 16. veebruaril kontrollkäigu teinud veterinaarkeskuse arsti aruannet, söödeti hobust põhuga.

Aga hobune pole pull, teda peetakse ületalve täisväärtusliku heina ja mikrolemente sisaldavate lisasöötadega, magustoiduks võiks pakkuda juurviljugi. Ja sööta tuleks hobust sõimest, mitte põrandalt. Tallis peetavat looma tuleks aeg-ajalt õue jalutama viia. Igapäevaste toimetuste juurde peaks kuuluma looma harjamine ja allapanu kuivana hoidmine. Ühesõnaga: toimetamist jagub küllaga.

Pildid, mis toimetusele õnnetust loomast veebruaris saadeti, ei veena, et talve saabudes kas või ühte neist toimingutest korrapäraselt tehti. Võib-olla mitte pahatahtlikkusest, vaid täielikust teadmatusest hobuste pidamise elementaarseimategi aluste kohta.

Veebruaris võetud vereproovist selgus, et loomal oli kaltsiumipuudus, muud näitajad olid normaalsed. Kaltsiumipuuduse tõttu hakati hobusele andma mikroelemente. Verepilt võis ju olla normaalne, poolsurnuks nälginud ja nõrkenuna lamama jäänud looma seisund aga kindlasti mitte.

Pärnumaa veterinaarkeskuse juhataja Raivo Mogilnõi ütles, et on hobuse ümber toimuvaga hästi kursis.

“Loomal on omanik, kes pöördus abi saamiseks loomaarsti poole, kui hobuse tervis halvenes,” selgitas Mogilnõi. “Selle hobusega seotud kaebuste kontrolliks on sinna visiidi teinud piirkonna volitatud loomaarst ja Pärnumaa veterinaarkeskuse loomaheaolu peaspetsialist. Loomapidamises ilmnenud puuduste osas on tehtud ettekirjutused ja neid on osaliselt täita jõutud.”

Mogilnõi lisas alluvate arstide ettekannetele toetudes, et loomaarstid on võtnud viimastel päevadel veel analüüse.

“Isegi kui diagnoos on selge ja õige ravi määratud, võtab hobuse tervise ja välimiku taastumine aega mitu kuud,” märkis Pärnumaa veterinaarkeskuse juhataja.

Tegelikkuses viis mõni päev pärast Mogilnõi selgituses viidatud veterinaararstide visiite söödapuuduse all kannatava hobuse oma talli üks naabervalla hobusekasvataja – väidetavalt kokkuleppel hobuse pidamisel hätta jäänud inimestega. Tema oli see, kes tellis oma loomapidamist teenindavalt veterinaararstilt Mogilnõi osutatud “täiendavad analüüsid”.

Aga mis kõige tähtsam: uues tallis veedetud päevade jooksul, õige toitumise tagajärjel tõusis vaene loom jalule.

“Mul läks mitu päeva, enne kui loom jalule tõusis, algul taarus ja nõtkus põlvedel, aga tahet oli ja ta seisis, nii et saime õuegi minna,” rääkis hobusekasvataja eile. “Nüüd kipub hobune värskes õhus juba kepsutama.”

Hobuse edasine saatus on lahtine.

Kas loomakaitseseaduse valguses saab lubada looma tagasi kohta, kus ta tervis pidamisvea tõttu sedavõrd halvenes?

Eesti hobusekasvatajate seltsist öeldi, et kuni hobusel puudub pass, pole ette näidata ostu-müügi lepingut ja loomaga tehtavad toimingud kuskil ei kajastu, on ta bürokraatlikus mõttes omanikuta loom. Selline seis kõnealuse hobusega näib just olevat: värskelt paigaldatud kiip kaelas on, passi omaniku taskus mitte.

Loom on Eesti hobuse tõugu, sündinud jaanuaris kolm aastat tagasi täkuna ja mullu ruunatud. Jääb loota, et halvasti alanud hobuseelu saab õnnelikuma jätku kas uues või vanas kodus.