Fotod ja video: sadakond haruldast hobust ootab võõral niidul surma

Kui 64aastane Enn Tomson varahommikuti üles ärkab, pole tal aimugi, kus täpselt viibib tema hoole alla antud 100pealine poolmetsik hobusekari. “Iga kord tuleb tunnetada, kuhu nad võivad läinud olla,” mõtiskles ta. Tomson pakkus, et püsiva toidulauata loomad enam üle mõne kuu vastu ei pea.

Pärnumaal erakliku Lanksaare küla niitudel kappavad Eestis ainulaadsed konikud. Seda tõugu hobused on poolmetsikud, mis tähendab, et nende eest sisuliselt hoolitsema ei peagi. Küll ei saa loomad lahtiselt joosta niisama, vaid peavad viibima neile selleks ette nähtud kaitsealal. Sobivast maalapist jäid suksud aga hiljuti ilma.

Tomson on nende hobuste eest hoolt kandnud seitse aastat, kuid vastutasuks on talle jäänud tühjad pihud, peavalu ja loomade pärast valutav süda. “24 tundi ööpäevas pean mõttes nendega olema,” tõdes ta.

Põllumees rentis viimase pensioniraha eest hobustele kolm hektarit maad, kuid vaid kahe ja poole päevaga sõi kari sellise suurusega maa-ala nõnda puhtaks, et alles jäid vaid sõnnikuhunnikud. Näljas aplad kabjalised napsasid puu otsast lehtigi.

Hobused toodi siia seepärast, et hollandlastel endil polnud neid kuhugi paigutada, seega nad loomi tagasi võtta ei soovi. Kairi Kiik

Nüüd kappavad loomad naaberkruntidel. Tomsonil on kohalike talunikega selleks sõlmitud eraldi kokkulepe. Algul maksis naabritele rahagi, kuid nüüdseks on raha lõppenud: Tomson on küll taotlenud põllumajandustoetusi, kuid talle tuleb vaid eitavaid vastuseid.

Tomson aimab, et peagi saab hobustel söök otsa ja nii nad toonela teele lähevadki. “Kaks–kolm kuud. Kui lumi maha tuleb, siis vähem,” hindas ta, kui kaua võivad konikud veel praegustel maa-aladel vastu pidada.

Juuagi on suksudel vaid õnne läbi, kuna kobras oli läheduses oja alamjooksule tammi ehitanud ja ajas sellega veekogu taseme küllalt kõrgeks, et hobused keele märjaks saaksid.

Lugu sai alguse seitse aastat tagasi, kui Tomson lõi käed Hollandist pärit mittetulundusühinguga, mis tõi Pärnumaale üle 40 koniku: pool viidi Lanksaarde, pool Soomaale. Soomaa karmide talvede tõttu hukkus peagi enamik hobuseid.

Üksikud ellujääjad viidi seega Lanksaare niitudele, sest seal olid loomad hästi hakkama saanud: sigisid usinasti ja kari kasvas rohkem kui 100pealiseks. “Praegugi on siin üle 20 tiine hobuse,” sõnas Tomson.

Niisiis elasid hobused üksnes paar aastat tagasi veel justkui paradiisis, sest nende käsutuses oli üle 60hektariline toidulaud riigimaal.

Kõik läks viltu siis, kui Tomson sõlmis maatüki omaniku riigimetsa majandamise keskusega (RMK) puisniidu kasutamiseks hirmkalli lepingu. Talumehe tehtud pakkumine ületas odavaima pakkuja oma 50 korda, mis tähendas, et ta hakkas ametile maksma 6500 eurot aastas.

Sellist summat ei jaksanud Tomson kuust kuusse tasuda, tekkis rendivõlg ja peagi lõpetas RMK lepingu ühepoolselt.

RMK vajas aga puisniidule endiselt hoolitsejat ja korraldas järgmise pakkumisvooru. Võimalust odavam leping sõlmida Tomson aga ei saanud, sest ei teadnud uuest voorust midagi. Metsaülem Heiki Ärm väitis, et pakkumisvoor korraldati nõuetekohaselt. Amet andis sellest eri veebilehekülgedel ja kohalikus lehes teada, seega pole metsaülemal aimugi, miks eelmine lepinguomanik voorus ei osalenud.

Igatahes sooviks Tomson, et kõik oleks nii nagu mõni aasta tagasi, kui hobused sõid silmapiirini ulataval maa-alal. Kuid uus rendileping kestab kümme aastat ja kõnealust puisniitu loomad seega enam kuidagi tagasi ei saa.

Ärm märkis, et RMK enam seega konikute saatusesse ei puutu. “Vast ainult nii palju, et meid ja kohalikke teeb murelikuks, kui hobused võõrastel maadel ringi jooksevad,” rääkis ta.

Variant on kari Lanksaarest mujale viia, kuid seni pole sobivat kohta keegi leidnud. Lähiümbruses niisuguseid maa-alasid rohkem pole.

Kuna Tomson tunneb, et on murega üksi jäänud, tekib küsimus, kes üldse saaks sellises keerulises olukorras aidata.

Tomson üksikisikuna ei saanud hollandlastega lepingut sõlmida, mistõttu andis dokumentidele sellekohase allkirja ja on seega juriidiliselt hobuste omanik hoopis MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering.

MTÜ liige Kairi Kiik ütles, et ring otsib aktiivselt hobustele elupaika ja isegi huvilisi leidub. “Kahjuks tundub, et seni pole maaomanikud täpselt aru saanud, millised tingimused loomadele vajalikud on,” nentis ta. Pakkujad pole kahjuks konikutele sobivad olnud.

Kiige sõnutsi ei saa hobuseid välismaalastele ka tagasi anda. “Hobused toodi siia seepärast, et hollandlastel endil polnud neid kuhugi paigutada, seega nad loomi tagasi võtta ei soovi,” rääkis looduskaitseringi liige.

Kunagi viis just keskkonnaamet hollandlased Tomsoni jutule. Ameti maahoolduse spetsialist Gunnar Sein lausus, et saaksid võtta samasuguse infovahendaja rolli nüüdki ja otsida huvilisi kõikjalt Eestist. “Initsiatiiv peab tulema muidugi loomapidajalt, kuid seni pole me Enn Tomsoniga sel teemal kokku saanud,” täpsustas ta.

Sein arvas, et üks variante on kari Eestisse väiksemate rühmadena laiali saata või leida fanaatik, kes oleks valmis kogu suure karja enda haldusesse võtma.

“Kusjuures paljud kohalikud hobusesõbrad olid omal ajal pahased, et tõime siia võõrast tõugu hobuse, kes võib Eesti tõugudega nõnda segunema hakata. Seni, kuni kari on koos, on see oht aga väike,” seletas Sein, lisades, et eelistatav oleks kogu karja ühes kohas hoida.