Noortekeskustesse toob soov sõpradega koos olla

Sindi avatud noortekeskuses põimisid tüdrukud sõpradele värvilisi käepaelu.

FOTO: Urmas Luik

Piljard, õhuhoki, lauamängud, Xbox, bändiproovid, keraamikaring või poksiklubi – ükskõik, millega noored avatud noortekeskustes tegelevad, peaasi on rõõm endasugustega koos olemisest ja tegutsemisest.

Pärnus asub kaks, Pärnumaal kümmekond avatud noortekeskust, kõik väga erinevad nii väljast kui sisulise töö poolest.

Keskuse oma näo kujundavad juhendajate kõrval suures osas selles tegutsevad, õppivad, musitseerivad, mängivad või hängivad noored ise.

Raekülas uus noorteaktiiv

Raeküla Vanakooli keskuse kontoriruumides põleb valgus neljapäevaõhtuti hiliste tundideni. Koos projektijuhi Piia Karroga istuvad laua taga Raeküla noortekeskuse aktiivi liikmed ja peavad plaani, kuidas siinsete noorte elu põnevamaks teha.

14aastased Tjorven-Morgan Rebane, Grete Kaljulaid ja Karl Paulus alustasid noorteaktiivis kevadel. Kokku kuulub eestvedajate gruppi 11 inimest, kellest peaaegu kõiki seob huvi jalgpalli vastu: kes käib trennis, kes niisama vabal ajal mängimas.

Sellepärast on noorte tulevikuplaanidki sportlikud: tahetakse noortekeskuse juures korraldada spordivõistlusi, talvel suusatada, kevadel orienteeruda, suvel matkata-telkida.

Suurima ettevõtmisena soovitakse talvel keskusemaja õue vanemate ja vabatahtlike abiga rajada kogu linnaosa rahvale avatud uisuväljak. Selle tarvis kirjutasid lapsed oma esimese projekti üle-eestilise terviseedenduslike projektide konkursile.

“Käime siin põhiliselt seltskonna pärast,” rääkis Grete. “Koos on hea olla, midagi ette võtta ning kui sellest veel kellelegi kasu sünnib, on eriti vahva.”

“Näen paljusid sõpru koolis ka, aga pärast kooli on teised mõtted ja huvid. Siin on mõnus jälle kokku saada,” lisas Tjorven. Noorte meelest on kaubanduskeskustes passimine igav ja kulukas, hoopis mõnusam on midagi asjalikku teha.

Keldrist klubiks

Noortekeskus otsustati Raeküla Vanakooli keskuse juurde luua juba 2006. aastal, kui maja uksed linnarahvale lahti tegi. Algul said selle kandi aktiivsemad noored kokku ühes väikeses toas, hiljem “okupeeriti” maja kelder.

Räämas keldri puhastamisel ja remontimisel lõi kaasa 2008. aasta jaanuarist septembrini oma 60 noort, linn toetas materjalide ja spetsiifiliste töödega. Toona alustanud aktiivi noored on juba suureks kasvanud ja paljud Pärnust lahkunud.

Praegu käib noortekeskuses aktiivi eestvõttel taas remont, kuna vahepeal rikkus ruume lõhkumiste laine. Kuigi klubiruumid on alles pooleldi remonditud, jätkub majja noori õhtuni. Tantsijad teevad trenni, bändid proove, huviringides õpitakse pilli. Väiksemad lapsed küsivad alati onu Kaljo järele, kes vabatahtlikult nendega koos meisterdab.

Keskuses käib neidki, kes ise midagi teha ei taha ja kipuvad energiat pigem lõhkumisse suunama. “Avatud noortekeskusest kedagi eemal hoida ei saa, võime vaid ajutise keelu kehtestada,” selgitas Karro. “Need, kes ise pole käsi värviseks teinud, ei oska tehtud tööd hinnata. Neid saab ainult kavalusega kaasata.”

Karrol on oma kogemusest hea näide: kui eelmise aktiivi eestvõttel noortekeskust remonditi, aitas ehitada mitu kriminaalse taustaga noormeest. Nüüdseks on poistel pahateod unustatud, koolid lõpetatud ja elu korras. “Lõhkumine ja pahandused on protest millegi vastu. Tegelikult sooviksid nemadki kuskile kuuluda,” arvas projektijuht.

Karro meelest võiks noortele leiduda ruum või paar igas linnaosas, küsimus on vaid finantseerimises ja eestvedajates. Raeküla noortekeskus tegutseb linnalt toetust saava Vanakooli keskuse tiiva all, muidu oleks keeruline hakkama saada.

Eestvedajad aga sõltuvad suuresti noortest endast: kui kujuneb välja sõpruskond-tuumik, saavad sündmused-üritusedki hoo sisse.

Vabaajakeskus Ülejõel

Pärnu noorte vabaajakeskus IN on MTÜ Pärnu Vabakooli Seltsi avatud noorsootöö põhimõtteid järgiv allorganisatsioon, mis loodi Pärnu linnavalitsuse ettepanekul.

Varem Slaavi põhikoolile kuulunud maja ühte ossa koliti 2008. aastal.

“Algus oli väga keeruline, asusime justkui nurga taga ja keegi ei teadnud, et me siin oleme. Ligi aasta ei käinud siin peaaegu mitte keegi,” meenutas Olle Nõmm, kes algul osales keskuses bändiproovides, siis tegutses vabatahtlikuna ja praegu on ametis noorsootöötajana.

“Linn tahtis kõik noortekeskused ja -organisatsioonid siia koondada, aga keegi ei teadnud täpselt, kuidas see välja hakkab nägema,” rääkis keskuse juhataja Annely Reile.

Esmalt kujunes keskuse tegevus hästi muusika- ja kontserdikeskseks, kuna külastajad olid põhiliselt bändiproovides käivad noored, kes tulid kaasa noortekeskusest Che. INi töötajate eestvõttel pakuti vastavaid koolitusi: kuidas muusikat salvestada, kontserdiplakatit kujundada.

Enamik toona tegutsenud bändipoistest-tüdrukutest on suureks kasvanud, uusi alustajaid on mõnevõrra vähem, kuid ligi paarkümmend noortebändi teeb INis proove siiski.

Aktiivset kasutust leiab spordisaal, kus harjutavad spordiringid, toimuvad võistlused-üritused ja patsutatakse palli ajaviitekski. Vabaajakeskuses asuvad veel koosolekuruumid, kohvikuosa ja väike lava.

Reile sõnade kohaselt on noored neid lõpuks üles leidnud ja külastatavus aasta-aastalt tõusnud. Peale nende, kel keskusesse asja pilli mängima või sporti tegema, käivad noored sõpradega aega veetmas. Noorte enda ideest ajendatuna muretseti tänu Pärnu maavalitsuse avatud noortekeskuste projektitoetusele keskusesse Xbox ja piljard. Traditsiooniks on saanud koolivaheaegade programm ja lastekaitsepäeva üritused.

Kuigi enamasti käituvad INi külastajad viisakalt, tuleb ette pahandusigi: vahel ei osata enda järelt koristada, asjad lähevad katki. Keskuse külastamise eluaegse keelu sai noormees, kes ostis alaealistele suitsu ja alkoholi. Kevadel läks osa laste seas moodi välgumihklite täitmiseks kasutatava gaasi nuusutamine.

“See jama kestis ligi kaks kuud ja paar nädalat oli asi päris hull: tüübid istusid arvutite taga ja salaja nuusutasid varrukasse peidetud pudelitest,” meenutas Nõmm. “Noorsoopolitsei tuli kohale, kui kogu kamp koos oli, uksed pandi kinni ja peeti tõsine loeng. Siis lõppes asi ära.”

Reile loodab uuel aastal INi juurde saada mõne noorsootöötaja ametikoha, et suures majas noortel senisest paremini silma peal hoida jõuaks. Samuti oodatakse tööle vabatahtlikke programmi Euroopa Noored kaudu.

Keskus koondab huviringe

Sindi avatud noortekeskus loodi 2004. oktoobris linna allasutusena. Alguses asuti linnavalitsuse keldrikorrusel, 2005. aasta oktoobrist koliti endisesse raudteejaama hoonesse.

Peale linna toetavad keskust sponsorid, suurim neist on Fein-Elast Estonia OÜ.

Koolipäeva pärastlõunal kajab noortekeskuse maja ja selle ümbrus laste häältest. Fuajees kõksitakse lauatennist, tööruumis punub tüdrukute seltskond käepaelu, poisid mängivad Xboxi ja piljardit.

Keskusest käib päevas läbi vähemalt 40 noort, tihedamatel päevadel 60–70, siis on maja seinad peaaegu väljapoole kummis.

Keskus koondab hulga huviringe: iluvõimlemine, keraamika, mägironimine, mudelautondus, kitarri- ja trummiõpe, tänavatants, arvutigraafika, lauamängude ring. Huviringides osalemine on tänu linna toetusele lastele tasuta.

“Mina olen seda meelt, et noortekeskuses võiksid tegutseda huviringid,” leidis keskuse juhataja Helle Vent. “Alati on lapsi, keda miski ei huvita, aga siin tasapisi hakkavad midagi tegema ja lõpuks teevad väga hästi. Hea, et osalemine on tasuta, sest siin käib väga vaeste perede lapsi.”

Vent püüab alati kuulda võtta noori endid, näiteks ajakirjaniku külaskäigu päeval toimusid õhtul viktoriin ja lauamängude turniir. Populaarsed on olnud puuskulptuuride valmistamine, seikluspargis käimine, ekskursioonid.

Ringitöö kõrval meeldib lastele keskuses niisama olla: aetakse juttu, kuulatakse muusikat, tehakse kööginurgas teed. Kokku võiks saada üksteise pool kodudeski, aga vahel pole see võimalik või ei lubata sõpru külla kutsuda.

“Neile meeldib väga lihtsalt rääkida, sest siin neid kuulatakse,” seletas Vent. “Mõni ei tahagi eriti kodus olla, sest vanematel pole kunagi aega või näägutatakse pidevalt. Minule meeldib noortega suhelda, neil on põnevad mõtted.”

Vendil on pikk pedagoogistaaž, seepärast ta teab: kui kodus last ei kuulata, kaob kontakt vanematega ja kipuvad tulema pahandused.

Mõni aasta tagasi tungisid purjus noored keskusesse ja viisid minema kogu helivarustuse. Kätte saadi nii kraam kui sissetungijad, kellele kehtestati eluaegne noortekeskusesse sisenemise keeld. Tavaliselt piirduvad karistused siiski nädalapikkuse keeluga. “Neile on see hirmus karistus: “Kuidas? Ei saagi siia tulla!”” rääkis Vent, ise teise silmaga ümber maja jooksvaid poisse jälgides.

Bussipeatustest noortekasse

Sauga avatud noortekeskus tegutses 2006–2011 ühekorruselises majas, mis Euroopa Liidu regionaalarengu fondist saadud raha toel ehitati kahekorruseliseks. Uhkes hoones asuvad nüüd peale noortekeskuse raamatukogu, saal, multimeedialabor, muusikaruum ja köök.

Peale sõpradega kokkusaamise, piljardimängu ja arvutite toovad noori keskusesse huviringid: kokandusklubi, näitering, aeroobika, õmblusring, rahvatants, kitarri- ja trummiõpe. Tai poksi klubi juhendavad noormehed, kes omal ajal olid keskuse kliendid.

Osa keskuses tegutsema harjunud 16–20aastasi on moodustanud MTÜ Noorte Inimeste Innukad Teod. “Meil on “noorelt noorele” õpetamise põhimõte ja selle aktiiviga kirjutame projekte, mõni juhendab juba ise huviringe,” kommenteeris keskuse juhataja Ivika Uslov. Tema jutu järgi käib noortekeskuses praegu palju poisse, kes on energiast tulvil ja tahavad liikuda-möllata, jõuaks vaid töötajad küllaldaselt tegevust ette sööta. Pühapäeviti kogunetakse ühiselt “Eesti otsib superstaari” saadet vaatama, aga see ühendatakse sportlike võistlustega. Vahel tehakse keskuses netivabu päevi, siis mängitakse lauamänge, kokatakse ja meisterdatakse.

“Kui siin veel noortekeskust polnud, koguneti õues ja hängiti bussipeatustes,” meenutas Uslov Sauga põliselanikuna. “Praegu käiakse siin usinasti ja kui keskus mõne vallaürituse tõttu paar päeva kinni on, nurisetakse, et midagi pole teha, igav!”

Tagasi üles