Kommentaar: Lähis-Ida – uus algus

Araabias on tänavad opositsiooni päralt. Foto: Reuters

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peaassambleel toimunud Palestiinale vaatlejariigi staatuse hääletuse peatulemus on selles, et 138 poolthäält (vastu üheksa ja erapooletuid 41) tähendavad maailma riikide peres üle kahe kolmandiku toetust ehk teatud punase joone (131 häält) kindlat ületamist. Vaatamata meeletutele pingutustele, mida USA ja Iisrael tegid selle vältimiseks.

Isegi suuremad liitlased olid sedapuhku teist meelt, kui mainida vaid Austraalia, Rootsi, Saksamaa, Hollandi mullust (UNESCO liikmeks valimine ehk poolt 107, vastu 14, erapooletuid 52) vastuhäälte muutumist poolthäälteks. Rääkimata üleminekutest erapooletuist toetajaiks. See aga tähendab, et maailm on tõesti muutunud. Kui lisada, et samasugune pööre oli augustis Teheranis toimunud blokivälisusliikumise tippkohtumine, millele ju samuti ennustati läbikukkumist, tuleb tõdeda, et maailma muutja on olnud islamimaailm. Ent seda tänu eeskätt Aasia gigantidele Hiinale, Indiale ja Jaapanile (viimasena mainitugi hääletas sedapuhku Palestiina poolt). See pole midagi muud kui paljuräägitud maailmapoliitika tegemise nihkumine itta. Tõe tunnistamisega lõpuni minekut takistab asjaolu, et see hakkas juhtuma nii-öelda vales kohas. Mis teha, poliitika on karm ja harjumine võtab aega.

Sama lugu – tõe tunnistamine – takistab äsjase Gaza sõja lõpptulemuse mõistmist. Korrakem peamist. Iisraeli supersõjamasin jäi seisma, sest kõik läks teisiti kui neli aastat varasemas sõjas: kuna Gazal oli uus naaber Muslimivendade kontrollitud Egiptuse näol, sisenes kolmandal sõjapäeval Gazasse Egiptuse peaminister ja sõjategevus tuli katkestada mitmeks tunniks, neljandal päeval tuli Tuneesia välisminister.

Kolmandal päeval oli kogu Läänekallas Hamasi (mitte seal valitseva Fatah’) lippudega kaetud. Edasi: palestiinlaste raketid läksid küll umbropsu, aga vähemalt üks lendas Iisraeli tuumauuringute keskuse lähedale, teine esimest korda Jeruusalemma ja kolmas esimest korda Tel Avivini.

Sõja seitsmendal päeval, kui targutati selle üle, millal täpselt vaherahu kehtestada (see võlusõna lasti öelda kohale rutanud USA riigisekretäril Hillary Clintonil) lõhati selle sõja esimene ja viimane autopomm Tel Avivi autobussis. See tõstis järsult Iisraeli sõjaohvrite arvu. Elik: araablased andsid märku, et Iraagis ja Süürias kasutatav taktika võib uuesti käiku tulla juutidegi vastu.

Pole ime, et Iisraeli kaitseminister Ehud Barak teatas dramaatiliselt oma tagasiastumisest, tunnistades möödapanekuid nii sõjastrateegias kui -plaanides.

Meeldib see või ei, kuid mööngem, et sõja võitis Egiptuse Muslimivennast president Mohammed Mursi, keda Clintongi enda ja president Barack Obama nimel tänas eduka vahenduse eest. Esimest korda lõpetati Iisraeli-araablaste sõda USA asemel Euroopa vahendusel ja mitte USAs (Camp David, Wye), vaid kohapeal ja araablaste enda jõul. Seegi tähendab, et maailm on muutunud.

Küll tuleb üllatuseks lugeda seda, et olles sõja naabruses lõpetanud ja kogu maailmalt aplausi kätte saanud, kiirustas Mursi järgmisel päeval Egiptuse siseasjadega, lükates edasi põhiseaduse valmimist. Kuna see tähendas protsessi seni pidurdanud kohtuvõimu pädevuse piiramist, tuli ilmalik opositsioon kärmelt tänavaile ja süüdistas Mursit diktaatorluses. Too selgitas rahumeeli, et häiritust tekitav paragrahv sõnastati veel Hosni Mubaraki päevil ja siis ei tehtud sellest läänes numbrit.

Mõistagi oli probleem selles, et läänes oldi kindlad: tekst tekstiks, aga meil on oma mees presidendi kohal. Nüüd on seal paraku teine mees ja olukord teine. Muslimivennad jätsid tänavad nädalaks opositsiooni valda, tegid siis ise võimsa manifestatsiooni laupäeval, 1. detsembril, kusjuures enne sai põhiseaduse tekst üleöö valmis, presidendi heakskiidu ja kogunenud mass võimaluse tervitada selle heakskiitmise määramist 15. detsembrile. Kui sellest faktide reast midagi järeldada, siis seda, et Muslimivennad oskavad poliitikat planeerida. Nii strateegiliselt kui taktikaliselt. Seda piirkonnas, kus pikka aega arvati, et seal elab vaid üks nutikas rahvas.

Praegu on Muslimivennad võimul Tuneesias, Egiptuses, Gazas, dikteerivad sündmusi Kuveidis, Jordaanias, Liibüas ja varsti on nende (võitjate) esimene kokkutulek, kui 18. detsembril tähistatakse Tunises sealse revolutsiooni alguse teist aastapäeva. Läänes nimetatakse toona alanut araabia kevadeks, aga saaks öelda ka Muslimivendade kevad.