Kommentaar: Osa inimesi elab Euroopas, osa Eestis

Teet Roosaar. Foto: PP

Palkadest kiiremini tõusvate hindade tõttu suurenesid lõppeval aastal erinevused inimeste toimetulekus. Osa eestlastest elab Euroopas ja naudib sellega kaasnevaid hüvesid, osa unistab riigipühade ajal töötegemisest.

Need, kes palgapäevani välja ei tule, on umbusklikud ega usu poliitikute lubadusi enne, kui lubatu teoks on tehtud. Umbusuks on põhjust: loosung “Kodukulud kontrolli alla” on tähendanud koduga seotud kulutuste suurenemist. Eks uuel aastal näe, kuidas tõusevad õpetajate ja politseinike sissetulekud, oma konksud kipuvad kaunitel numbritel ikka küljes olema.

Sügisel toimuvad kohalike omavalitsusorganite valimised ja suurem lubaduste sadu on alles algamas. Kes minevikku ei mäleta ja uusi lubadusi uskuma jääb, peab taas pettuma.

Sel aastal valmisid Pärnus Ehitajate tee, muuseum ja ringrada. Keskkonnahariduskeskuse ja mudaravila uuendamine venib, parkimismaja ja kinoga jõutakse tuleval aastal loodetavasti lõpule. Enne valimisi üritatakse valmis teha uus Jaansoni rada ja rannast Mai rajooni viiv kergliiklustee, et linnakodanikel oleks põhjust Toomas Kivimägile tänulik olla.

Aasta üks suuremaid üllatusi tuli hoopis Pärnu Veest, mis kavatseb Vana-Pärnu haisu kaotamiseks eurotoetust küsida. Mõtlesin, et see probleem sokutatakse enne valimisi vaikselt kalevi alla, aga eksisin. Kui inimesed häält teevad, hakatakse liigutama.

Arstid, õed ja sanitarid tegid häält pärast seda, kui olid streigikassasse raha kogunud. Sellest oli kõvasti abi, sest kuigi neid alguses üsna demagoogiliselt rünnati, oli tööseisak mõjus. Järgmisel aastal streikijatele soovitaks paremat kommunikatsiooni, valitsusel oli see professionaalsem kui meditsiinitöötajatel.

Pärnu Vett tahaks kiita. Jaanus Vent, Taimi Vilgas, Garri Suuk jpt rabavad teha mitme aasta tööd, mis võib üleskaevatud tänavate tõttu praegu ebameeldiv olla, kuid tänu sellele saavad inimesed vee majja ja paljud tänavad sellisesse seisu, millises nad kunagi pole olnud.

Linnavalitsuse eredaim tegu oli bussiliikluse ümberkorraldamine. Teeksin vahet sellel, kuidas puhkusele mindi ja reform ette valmistamata jäeti, ning muudatuste tagajärgedel. Reformi elluviimine oli nagu õpikunäide, kuidas asju teha ei tohiks, uude liinivõrku suhtuvad eri linnaosades elavad inimesed erinevalt.

Osa linnakodanikke võitis, osa kaotas. Selleks, et bussiliiklus parem oleks, tuleks seda rahastada vähemalt samas mahus nagu 2008. aastal.

Linna rahakott on endiselt üsna õhuke ja Kivimägi on pingutanud, et Euroopa Liidu toetusi kinni ei keerataks. Endiselt ripub pärnakate pea kohal Herderi 2,6 miljoni euro suurune hagi, mis võib halvimal juhul tähendada näiteks Estonia sundmüüki. Uuest sillast räägitakse, aga sillakoridori omandada pole õnnestunud.

Suured asjad on rasked tulema. Aeg on selline, mil inimesed ootavad pigem isikliku heaolu tõusu kui ehitisi. Avaliku võimu ülesanne on hoida siht silme ees ja üritada aru saada, millest maa peal mõeldakse.

Kuulsin televiisorist, et üks ametnik lubas “konsulteerida valdkonnaga”. Ega seda väga teha armastata, politseiprefekt ajab pigem kabinetis tarka juttu kui käib patrullimas. Linnapea Volvoga bussiliikluse tundmaõppimine kuulub samasse rubriiki.

Nii nagu erivajadustega loomadele ehitatakse eraldi laut, tahavad poliitikud, et neid kuidagi eriliselt mõistetaks. Väga raske on mõista inimesi, kes lihtsatest asjadest lihtsate sõnadega rääkida ei oska, vaid valitud faktidega monoloogi esitavad.

Elame eri maailmades. Jüri teisest trepikojast on mures, mille eest autole kütust osta. Tema tootlikkus pole veel Euroopa tasemele jõudnud, sest ta ei tegele millegi müümisega, vaid teenib Eesti riiki.