Kommentaar: Lähis-Ida – veriselt ja kainelt edasi

Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu peab Iraani oma riigi peamiseks vaenlaseks. Foto: Reuters

Taas keerleb peamine Lähis-Ida ümber. Esimeses järjekorras väärib mainimist USA riigidepartemangus 2. jaanuaril kõlanud kinnitus, et kuu keskel saavad kokku USA aseriigisekretär William Burns, Venemaa asevälisminister Mihhail Bogdanov ning ÜRO ja Araabia Liiga eriesindaja Lakhdar Brahimi, et arutada Süüria konflikti lahendamist mullu 30. juunil Genfis toimunud USA, Venemaa, Hiina, Saudi Araabia, Katari jt kohtumise otsuse baasil. Teisisõnu – tegu pole mitte nn Süüria sõprade kohtumise raamiga, kus Urmas Paetki on pidevalt käinud. Põhierinevus on, et Genfi avaldus ei näe ette Bashar al-Assadi kohe ametist lahkumist.

Järgmise märgilise sammuna tõstaksin esile USA presidendi Barack Obama 7. jaanuari otsuse nimetada USA uueks kaitseministriks Chuck Hagel, vabariiklasest senaator (1997–2009), Vietnami sõja veteran, kes on julgenud öelda sedagi, et on ennekõike USA ja alles siis Iisraeli huvide kaitsja. Nii julgelt on viimasel 12 aastal Kapitooliumil end väljendanud vaid vähesed. Sellest siis eriline kihisemine Washingtonis, mis vallandus niipea, kui detsembri algul sai teatavaks Hageli võimalik valitsusse kutsumine.

Uue riigisekretäri John Kerry nimetamise järel (21. detsembril) võttis Obama aja maha, et nüüd Hageli pakkumisega heita väljakutse mitte ainult Iisraeli lobile USAs, vaid samuti mõjutada Iisraeli valimiskampaaniat kõige magusamal hetkel.

Asi on selles, et nii Kerry kui Hagel pooldavad Iraani suhtes diplomaatilist ja mitte sõjalist lahendust, mis on risti vastupidine seisukoht Iisraeli praeguse peaministri Benjamin Netanyahu omale, kes valimiskampaaniat alustades kuulutas Iraani Iisraeli vaenlaseks number üks.

Netanyahu kordas sama eelmise nädala lõpul ja laupäeval said kokku kaks liidrit kolmest, kes ühinedes võiksid 22. jaanuaril toimuvatel Iisraeli parlamendivalimistel Netanyahule ära teha. Kui eelmise nädala lõpul avaldatud küsitluste kohaselt peaks Netanyahu liidus Venemaalt pärit juutide parteiga (liider tagasiastunud välisminister Avigdor Lieberman) saama 34–37 kohta, siis endise välisministri Tzipi Livni, Shelly Yahimovichi juhitud Tööpartei ja Jair Lapidi partei peaksid koguma 36–37 kohta. Ehk siis – nädal tagasi olid põhipretendentide jõud võrdsed. Samal ajal saavad kõik juudi riigi kodanikud aru, et jõupoliitika jätkamine on mõeldav vaid USA valitsuse toetusel. Kui aga USAs üksteise järel saavad ametisse isikud, kes peavad vajalikuks USA senist Iisraeli-poliitikat korrigeerida, tuleb sellega arvestada.

2. jaanuaril võttis Netanyahu n-ö vastu Egiptuse-Iisraeli piirile ehitatud 230 kilomeetri pikkuse tara. Neli päeva hiljem teatas ta, et nüüd alustab Iisrael tara ehitamist Süüria piirile. Rääkimata taradest, millega on n-ö riigisiseselt Palestiina alad eraldatud Iisraeli aladest. Nii et valijatel on võimalus toetada jätkuva tarastamise või selle vältimise poliitikat.

Mis puutub Iisraeli naabritesse, siis andis Palestiina liider Mahmoud Abbas 6. jaanuaril oma esindajatele välismaal korralduse kasutada ”Palestiina autonoomia“ asemel ”Palestiina riik“, ehkki ÜRO peaassambleel otseselt selle poolt ei hääletatud. 4. jaanuaril tähistati Gaza sektoris, mida teatavasti kontrollib Hamas, suure pidulikkusega Yasser Arafati ja Abbasi organisatsiooni Fatah loomise 48. aastapäeva ehk teisisõnu – palestiinlased demonstreerisid oma ühtsust. Jääb lisada, et tänu Egiptuse-Gaza piiri avatusele saab see paljukannatanud piirkond nüüd kätte humanitaarabi maailma eri paigust.

Päev pärast Iisraeli valimisi toimuvad parlamendivalimised naabruses Jordaanias, mis ähvardavad tulisteks kujuneda. Sealgi on ammu kanda kinnitanud Muslimi Vennaskond, kellel laialisaadetud parlamendis oli 17 kohta 120st. 5. novembriks oli neil planeeritud võimas valitsusvastane väljaastumine, millele kuningas reageeris eelmisel päeval uute valimiste väljakuulutamisega. Monarhile ootamatult teatasid muslimivennad, et boikoteerivad uusi valimisi ega tunnusta nende tulemusi. Ehk siis võib tekkida analoogne seis Kuveidiga, kus islamistid detsembris samuti ignoreerisid valimisi ja kontrollivad nüüd tänavaid.

Pühapäeval esines programmkõnega Süüria president Assad, kes oli nõus võimu üle andma, kuid mitte kohe ametist lahkudes, nagu nõuab Süüria sõprade toetatud Süüria koalitsiooninõukogu. Euroopa Liidu järel taunis avaldust USA riigidepartemangki, ent jõus on ju ka viis päeva varem tehtud avaldus, mida sai kommentaari algul mainitud.