Kool on niisama turvaline kui ühiskond tervikuna

Pärnu koolijuhid loodavad, et hea sõna võidab võõra väe ja hoiab kurja koolikoridoridest eemal. Foto: Urmas Luik

Ehkki Pärnus ja Eestis pole koolide vastu suunatud relvastatud rünnakud ähvardustest kaugemale läinud, tõstis läinud aasta lõpus USAs toimunud lasteaiatulistamine meilgi koolide turvalisuse küsimuse teravamalt päevakorda.

Samas leidsid Pärnu kooli- ja hariduselu juhid ühiselt, et koolis ei ole võimalik luua turvalisemat õhkkonda, kui seda on õhkkond ühiskonnas tervikuna. Ühiskonna probleemide lahendamist aga ei saa jätta ainult haridussüsteemi õlgadele.

Pealegi, nagu nentis Pärnu Kuninga tänava põhikooli direktor Urve Krause, on igapäevaelus raske olla ette valmistatud kõikideks õnnetusteks ja ohuolukordadeks. “Pole mõeldav käia kogu aeg ringi mõttega: “Mis saab, kui …”,” ei tohiks tema ütlust mööda pidevalt muretseda.

Seda meelt on ka Pärnu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja Andrus Haugas, kelle hinnangul võib kriisiolukordade paaniline kartmine ja nendeks iga hinna eest valmistumine soovimatuid sündmusi ligi meelitada.

Müürid ei tööta

Siiski, vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele peab kooli pidaja looma ja direktor korraldama õpilaste ja koolitöötajate kaitse hädaolukorras.

Näiteks on Pärnu Vanalinna põhikoolis välja töötatud plaanid tulekahju, ühiste väljasõitude ja ka äkkrünnaku puhuks.

“Toimub regulaarne ennetus- ja teavitustöö, koolitused ja tulekahju evakuatsiooniõppus,” toetavad praktilised õppused Vanalinna kooli direktori asetäitja majanduse alal Heli Metsa sõnade järgi paberile pandud käitumisjuhiseid.

Nii nagu Vanalinnas, nii usutavasti kõikides koolides.

Ent ennekõike peaks kool jääma Krause ütlust mööda ikkagi loomulikuks keskkonnaks. Põhimõte, millega nõustuvad teisedki koolijuhid. “Koolis ei ole võimalik ega vajalik tagada näiteks Viru vanglaga samasugust turvalisust,” sõnas Sütevaka humanitaargümnaasiumi direktor Andres Laanemets.

“Ei tahaks töötada koolis, mida olen näinud ise Euroopa heaoluriigis, kus turvalisuse nimel on ümber maja ehitatud kõrge müür, mida kõrgendab traadist võrkaed, väravast saavad õpilased ja koolitöötajad sisse vaid isikutunnistuse ettenäitamisel. Külaliste sissesaamiseks tuli võtta küllakutsujal koolijuhil eelmisel päeval linna haridusametist kirjalik luba, milleks pidin talle faksima oma passi koopia ja täitma ankeedi oma külla küsimise eesmärkidest,” ei tahaks ka Rääma põhikooli direktor Elmo Joa töötada sellises koolis, kus müürid ümber ja relvastatud turvamees kontrollib väraval olukorda. “Turvaline, kuid turvalist tunnet ei tekkinud,” sõnas ta.

Või nagu märkis Haugas, ei ole haridusasutuste tsitadellideks muutmine lahendus, vaid võib anda hoopis vastupidise tulemuse. “Mida kõrgemaks ehitame „müürid“ haridusasutuse ümber, seda väiksemaks jääb hariduse ja ühiskonna sidusus,” hoiatas ta.

Hoolida tuleb

Mida võiks Joa arvamuse kohaselt koolide turvalisuse tõstmiseks teha, oleks ehk rohkemate turvameeste palkamine, kui seda on harjumuspärane üks turvamees kooli peaukse juures.

“Kuid relvastatud ründajaga saaks siiski hakkama vaid Prantsuse leegioni koolitusega mees,” leidis ta samas, tuletades meelde, et ka kaitseministeeriumi turvameeskond jäi tunamullu hätta, kui lõhkekehade ja relvadega varustatud Karen Drambjan ministeeriumisse tungis.

Mõni päev tagasi Pärnu linnavalitsuse ruumes toimunud MTÜ Lastekaitse Liidu korraldatud lasteaedade õpetajate koolitusel “Kiusamisest vaba lasteaed” tõstatas Pärnu abilinnapea Jane Mets küsimuse, mida teeksid lasteaiaõpetajad turvalisuse suurendamiseks, kui raha ei oleks takistuseks.

“Ühine arvamus oli, et nad parandaksid lasteaedade ja koolide välisvalgustust, aga kohe jõuti sellenigi, et turvalisus algab kodust ja vanematest ning kogu ühiskonna suhtumisest,” vahendas Mets lasteaiaõpetajate seisukohta.

Ja nagu lasteaiaõpetajad on Mets seda meelt, et kurjust saab ära hoida headuse, mitte kurjusega. “Miks ja kelle jaoks toodetakse vägivallale üles ehitatud filme? Miks on vaja lastele mänguasju, mida inimene ei peaks normaalses elus kunagi kasutama, nagu püssid ja mõõgad?” ei mõista Mets.

Haugaski leiab, et parim võimalik meede on märkamine ja hoolimine.

“Kui lapsega tegelev täiskasvanu märkab ja hoolib, laieneb sama suhtumine lastele. Ja märgata tuleb nii positiivseid kui muret tekitavaid ilminguid,” tuleb Haugase sõnade kohaselt iga päev tähele panna kaasinimeste rõõme ja ootusi, aga ka nende võimalikku muret tekitavat käitumist. “Nii on meil kõigil võimalik anda oma panus turvalise keskkonna loomisse.”