Väikese raha eest väärt puid ei osta

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kuidas Terje Kaldvee vettinud pindudega oma elamise soojaks kütab, on suur mõistatus.
Kuidas Terje Kaldvee vettinud pindudega oma elamise soojaks kütab, on suur mõistatus. Foto: Ants Liigus

Abivajajatele ette nähtud toimetulekutoetuste süsteem on väidetavalt nadi, mistõttu hädaline on sunnitud ostma viletsaid küttepuid ja neidki näpuotsaga.

„See siin on näiteks, kui palju ma kütet saan, kõik maksud on makstud ja sõidud sõidetud,” laiutas töötu sintlane Terje Kaldvee tema hinnangul 2,5–3 ruumimeetrit suure ja 100 eurot maksma läinud pinnuhunniku juures käsi. „Nad on läbi vettinud, kuivatan neid natukese haaval toas ahju otsas.” Ahju peal, mille koldel on märgade puudega kütmisest kivid lahti.

Kaldveel oli oma kurtmise ilmestamiseks veel teinegi näide: kasin riidake seenetanud lepahalge kuurinurgas. Selle koguse õuekuivi puid ostis ta 50 euro eest: see on rääkija kinnitusel igakuise toetuse suurus, mis tal talvekuudel kulub kütte muretsemisele.

„Ma ei süüdista seda, kelle käest need ostsin, oluline on see, kui väike on toetusraha ja mis kvaliteediga kütet selle raha eest saab,” tõdes Kaldvee.

Samas ei ole tööta ja tühja taskuga inimesel erilisi väljavaateid süsteemiväliselt toimetada ehk säästa kõhu kõrvalt ja osta suurem kogus puid juba suvel või sügisel, et need siis kuuri lõplikult kuivama laduda.

„Absoluutselt välistatud, et ostan õigel ajal suurema hulga,” kommenteeris Kaldvee sellist võimalust. „Kui ostan 300 euro eest, siis kõike raha ma kindlasti tagasi ei saa, saan 50 eurot.”

Ent osta igas kuus 50 euro eest küttepuid oleks ebamajanduslik. Ükski küttepuude valmistaja ei hakkaks sellise sutsu pärast oma veokit käivitama. Ja kui käivitabki, siis mida selline sõit pisku tellijale maksma läheks.

Liiati on abivajajal veel üks probleem. „Mul tuttavat metsameest pole ja kui kellelegi helistan, öeldakse tihti, et kui kviitungit tahan, ta ei too,” nentis Kaldvee. „Mulle on aga kviitungit vaja, selleta ma ei saa.”

Sindi linnasekretär Andres Annast meenutas jutuks probleemi kommenteerides, et kui 1990. aastail oli Eestis kaks eraldi riiklikku toetust, toimetulekutoetus ja küttekompensatsioon, siis peagi need liideti ja jäi vaid toimetulekutoetus.

Kui suur see isikuti täpselt on, sõltub väga paljudest asjaoludest.

Jutuks juhtumiga seoses tõdes linnasekretär: „Kui isik varub kütteperioodiks puid, on tal õigus saada normkulude piires kütte eest hüvitist kogu kütteperioodi jooksul. Ta ju ei kasuta seda kütet ära esimesel kuul, vaid ikka kütteperioodi jooksul.”

Seejuures rõhutas Annas sõnapaari normkulude piires, mistõttu ta ei tihanud ilma arvutusteta öelda, kas Kaldvee eespool toodud väide tagasi saamata jäävast rahast on korrektne või mitte.

Märksõnad

Tagasi üles