Kilingi-Nõmmes töötab saarlaste äge kingsepp

“Kontsaplekid, pooltallad, lukud – need on põhilised mured, millega kingsepa juurde tullakse,” ütleb Kilingi-Nõmme kingsepp Mait Siivesti. Foto: Ants Liigus

Kilingi-Nõmme peatänava äärde pisikesse töökotta on ennast sisse seadnud rõõmsameelne kingseppmeister, kellest saarlased talv tagasi kirjutasid, et ta on nende hea teenindaja nominent.

“Tulin kodukanti tagasi,” ütleb Mait Siivesti naasmise kohta.

Tegelikult on ajalehes Orissaare ägedaks kingsepaks nimetatud mees teinud Kilingi-Nõmme jõudmise eel suurema ringi kui üle Väikese ja Suure väina tulemine, ta on kingi-saapaid parandanud Soomes ja Iirimaalgi.

“Kui rahakott ei võimalda turismireisi, tuleb tööd murda,” põhjendab Siivesti, teades, et võõramaa leib pole alati magus.

Kõpskingi vähe

Autoremondilukksepaks õppinud, rätsepana töötanud ja veerandsada aastat tagasi puhtast huvist kingsepaõpilaseks läinud Siivesti teab, et amet leiba ei küsi.

Vanasti oli igas külas kingsepp, uuel ajal tuleb maarahval lagunema kippuvad käimad tuua enamasti linna parandada, kui neil näiteks pole asja Saarde vallakeskusesse, kus üle paljude aastate taas kingsepatööd tehakse.

Paljunäinud ja suhtlemisalti Siivesti rahvusvaheline töökogemus ütleb, et soomlaste jalatsitega on samad mured mis meilgi, sest kliima on samasugune. Aga eestlased ei hoolda jalanõusid nii nagu kokkuhoidlikud põhjanaabrid, vaid lasevad mustast nahast saapad-kingad valgeks ja praguliseks minna.

Iirlased käivad moega kaasas ja kannavad nahktallaga jalanõusid ning rikkamadki mehed ei häbene kingsepalt neile uusi taldu tahta.

“Kingad-saapad käiakse jala järgi mõnusaks, parem on lasta vanu parandada kui uusi kandes ville ravida,” räägib Siivesti.

Igapäevatöö on kontsaplekid, pooltallad, lukud. Maakohas ulatatakse meistrile peamiselt meeste töösaapaid, kõpskingi on vähe, need satuvad maanaiste jalga harva.

Kingsepatöökoja napile põrandapinnale on mahutatud käepäraselt vajalikud tööriistad ja kingsepakäi, kliendid räägivad oma mured ära otse tänavalt, pisikese luugi kaudu.

Omaaegses Pärnu teenindus-tootmisvalitsuses õppis Mait Siivesti individuaaljalatsite valmistajaks ja nelja mehega koos tehti tellijatele täpselt nende jala mõõtu ja maitset arvestades kingi-saapaid. Poodides polnud valik teab mis suur ja tellijaid jätkus.

“Siis saabus see tore aeg, kui hakkas tulema Hiina ja Poola kaup, kingapaar oli kordi odavam kui nahk, millest me jalatseid valmistasime,” meenutab jutukaaslane.

Võtmed, kotid

Kuigi jalatsite tegumood muutub vähe ja nendega seotud hädad on kandjatel ikka samad (kontsad, tallad, lukud), kasutavad disainerid ja tootjad täisnaha kõrval järjest uuemaid materjale.

“Ühe õppetunni sain, kui hakkasin klaasplastist kingapaarile kliendi soovil uusi kontsaplekke panema, tald lendas kildudeks, maksin kingad kinni,” räägib Siivesti, kes on parandanud untasid, krossisõitja saapaid, kummikuid.

Kulmu tõmbab ta kipra, kui omanik on enne kingsepa juurde tulemist proovinud jalavarje ise remontida, näiteks külje pealt pragunenud kohta liimida, sest siis peab ta hakkama parandama ka parandusjälgi, millele kulub üsna palju aega.

Jalatsite remontimise kõrval valmistab Kilingi-Nõmme kingseppmeister võtmete koopiaid, teritab nuge ja teeb enda ütlust mööda väiksemas mõõdus sadulsepatööd, näiteks käekottide pisiparandust.

Orissaarest jäi Siivestile külge harrastus, millele ta kulutab vabal ajal tunde. See on vibude valmistamine.

Esimese vibu tegi ta Saaremaa kadakast, teise juures kasutas vesipühvli sarvi. Vibudele annavad tugevust ja vetruvust põdrakõõlused ning kokkuvõttes on tema hobi terve teadus, millele ta ennast võimalusel pühendab.

Sõbra kõrval ja puhtast huvist ülikondade õmblemise asemel jalavarje parandama ja valmistama õppinud Pärnust pärit Mait Siivesti ei pahanda, kui öeldakse, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, sest see ütlemine käib sosserdajate ja tühja targutajate kohta. Tema liistud on talle töö mõttes olnud parajat mõõtu.