Kommentaar: Muslimite rahutused – tegelikkus ja propaganda

Egiptlane uurib muslimivendade partei ajalehte. Foto: Reuters

Kuna Barack Obamal on raskusi uue valitsuse kokkusaamisega – vabariiklased saavutasid kaitseminister Chuck Hageli ametissemääramise uue edasilükkamise ja järelikult pole veel Obama uut välis- ja julgeolekupoliitikat, saab täheldada uut mängu infoga, sest seda kontrollib vastasrind: sellest räägime, sellest mitte. Viimase alla kuulub kindlasti Bahreini revolutsioon ja selle teine aastapäev 14. veebruaril.

Sündmused purskusid selles saareriigis Egiptusega võidu. Laine oli nii võimas, et Saudi Araabia jt Pärsia lahe äärsete riikide väed lihtsalt okupeerisid Bahreini. Sama aasta lõpul võttis sissetungijate seltskond vastu otsuse, et vajadusel muutub Bahrein riigist osariigiks. Nii tõsiseks pole asi küll läinud, ent 14.–15. veebruari rahutused kahe tapetuga kinnitasid: rahulolematus võimuloleva sunni vähemusega püsib.

Et sellest infot pole, tuleneb tõsiasjast, et Bahreinis asub USA 5. laevastiku baas ja Afganistanis sõdinute puhkebaas ning on ebamugav kogu aeg meenutada, et kohalikud tahavad lahti saada valitsejast, kes püsib võimul tänu USA kohalolekule. Arusaadavalt ei võta mässumeelsed midagi ette USA vastu. See vaoshoitus leiab tasustamist (mullu septembris andis meie president Toomas Hendrik Ilves üle USA auhinna ühe Bahreini mässaja perekonnale), ent tuska tekitab küll. Teist aastat järjest.

Bahrein on osa Lääne kollektiivsest möödapanekust araabia maailmas. Ilmselt ei muutu pilt paremaks enne, kui vigu ametlikult tunnistatakse ja leitakse sobivad lahendused. Nagu see sündis Ida-Euroopa revolutsioonidega 1989–1990, mida ju ka ette ei nähtud. Kurioosse faktina võiks märkida seda, et Bush-vanema valitsus lootis siiralt NSV Liidu sõjalisele sekkumisele Rumeenias.

Kui nüüd lisada, et Bush-noorem lubas aidata araabia riikidel läbi teha oma 1989.–1990. aasta, on häda selles, et Läänes võeti Zine El Abidine Ben Ali ja Hosni Mubaraki kukutajad uute liidrite pähe ning need mehed kutsuti G8 kokkusaamisele mais 2011. Õiged sündmused siis alles hakkasid ja tegelikud juhid said üldtuntuks alles sama aasta lõpul.

Kuna revolutsioon pole veel kusagil lõppenud, olgu mainitud, et Mohammed Mursi oli muslimi vennaskonnas n-ö varukaart: kui nr 1 välja praagiti, kandideeris tema. Sama seis on Tuneesias, kus vennaskonna liider Rafik Ghannushi on lihtsalt liider väljaspool parlamenti ja valitsust, kes kriisiolukorras võtab kõik tegijad kokku ja ütleb, mida teha.

Viimased kolm kuud on eurooplastele-ameeriklastele serveeritud kaadreid ja jutte sellest, kuidas muslimivendade võim Egiptuses ja Tuneesias kohe-kohe kokku variseb. Vastasseis oli tõesti vägev, sest elanikkonnas vähemuses olevad ilmalikud tegelased üritasid valimistel kaotatut jõuga tagasi saada. Pildid toimuvast olid masendavad: märatsev, kive pilduv, hooneid ründav ja põletav mass, keda tõrjus politsei ja Egiptuses ka tänavatele toodud armee.

Kisa vägivallast rahva kallal oli siiski üle võimendatud, sest viimase kolme kuu jooksul hukkus Egiptuses 30–50 isikut, samal ajal kui Mubarak jõudis revolutsiooni tõrjudes 18 päevaga tappa 800 inimest. Ehkki ilmalikud märatsejad põletasid maha üle 40 muslimivendade parteikontori, usuvennad sama ei teinud ja eelmisel nädalal võis telepildis näha usklike rahumeelseid vastudemonstratsioone nii Egiptuses kui Tuneesias loosungi all ”Ei vägivallale“.

Mõistagi ei maksa arvata, et ilmalikke ei rünnataks (parim kinnitus sellele on Chokri Belaidi tapmine Tuneesias), ent pilt massiüritustest araabia riikides näeb välja just nii, nagu siin kirjeldatud: mitte need, vaid hoopis nood ...

Pärast kolme suurponnistust Egiptuses ja kahte Tuneesias on olukord rahuldav, sest kõik osalised mõlemas riigis on end häälestanud valimistest osavõtuks juunis-oktoobris. Egiptuses tähendas see novembris vastu võetud põhiseaduse aktsepteerimist, mille üks ja uus paragrahv nõuab eriarvamuste lahendamist Al-Azhari ülikooli õpetlaste juhtimisel. Just ülikooli rektor oli see, kelle juurde olid jaanuaris sunnitud minema kõik. Jutud rahvusliku ühtsuse valitsusest aga lõppesid mõlemas riigis niipea, kui muslimivennad kutsusid kohale neist paremale jäävad usuradikaalid – kui kõik, siis needki. Juba praegu saab öelda, et erinevalt mullustest valimistest tulevad Egiptuse ilmalikud jõud sedapuhku välja ühise nimekirjaga.