Armas koolilõpetaja, enne kui suvel tulistvalu klassikaaslaste tuules ülikooli tõttad, mõtle hoolega järele, kas liigud ikka õiges suunas. Mõtle kohe kaks korda järele.
Uuele ringile: kõrgharitud asuvad õppima kutsehariduskeskuses
21. veebruar 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõrgharidus on tore asi, pole kahtlustki, aga kas pidasid enne põhjalikult aru, kui liisk langes?
On valitud eriala see, mida päriselt omandada soovid? Ehk kaotasid peavoolus kaasa hulpides pea ega ole lõpuni selgeks mõelnud, mis sind tegelikult köidab?
Abiturient on küll maailma kõige targem inimene, aga tal napib elukogemusi. See on loomulik, küll kaine mõistus ja pragmaatilisus ajaga tulevad.
On ju elu ise pidevas muutumises ja võib vaid aimata, mis nurga taga ees ootab.
Kui eilsed valikud tänaste võimalustega kattuvad, siis – palju õnne! Kui nii ei läinud, pole hullu, koolid selleks ongi, et seal ümber ja juurde õppida.
Pärnu Postimees kutsus vestlusringi inimesed, kel on kõrgharidus, kuid kes ühel või teisel põhjusel otsustanud uuesti kooli, sedakorda Pärnumaa kutsehariduskeskusesse (PKHK) õppima minna.
Mis neid selleks ajendas? Kohe saame teada.
Sõna on õppuritel.
Ammust unistust teostamas
Ellika Eidast lõpetas paar aastat tagasi Tartu ülikooli (TÜ) Viljandi kultuuriakadeemia butafoori-dekoraatorina. Ta soovis leida ametialast rakendust Pärnus, kuid juba ülikooli viimasel kursusel tuli tõdeda, et siin omal erialal ilmselt tööle ei saa.
Nii spetsiifilisel alal pole Pärnus väljundeid just jalaga segada. Peale Endla teatri ei tule suurt muud pähe. Seal oli Eidast praktikal ja siis süveneski temas veendumus, et kodulinna jäädes tuleb sihid ümber seada.
Aasta pärast kultuuriakadeemia lõpetamist istus noor naine taas koolipinki – temast sai juuksurieriala õpilane.
See polnud juhuslik ega kaugeltki mitte hädavalik. Juuksuritöö oli Eidasti ammune unistus. Äsja jõudis ta oma õpingutega finišisse. Tööd ta enam otsima ei pea, sest asus juuksurina leiba teenima juba kooli ajal.
Kuigi suurem osa koolikaaslasest tuli kutseharidust omandama otse gümnaasiumist, on Eidast rahul, et tema haridustee kujunes teisiti. “Arvan, et kui oleksin kohe kutsekooli tulnud, ei oleks ma hiljem enam ülikooli läinud,” leiab ta.
Praegustel ja tulevastel gümnaasiumilõpetajatel soovitab naine edasiõppimise puhul kuulata oma sisehäält. “Ülikooliharidus ei saa olla eesmärk omaette. Oluline on, et inimene oma elu ja tööga rahul oleks,” sõnab Eidast ega välista, et kunagi end butafoori-dekoraatorina võiks rakendada.
Aeg annab arutust
Kadi Männik lõpetas 2008. aastal Tartu ülikooli Pärnu kolledži turismi- ja hotelliettevõtluse erialal. Mõni aasta hiljem hakkas tudeerima rätsepatööd, kutsekooli lõpetab ta sel kevadel.
Kuigi õmblemine on Männikut alati paelunud, oli just majanduslangus see, mis andis tõuke end rätsepaks koolitada. Ajal, mil naine kolledžiga ühele poole sai, võttis maad masu ja tööd polnud koondamiste ning pankrottide tulvas võtta.
Ümberõppimine – ja veel alal, mis huvitas, – oli ainus pääsetee umbseisust välja.
Seda enam, et töises plaanis turismindus nagunii pinget ei pakkunud.
“See ei ole minu ala,” möönab Männik. “Võib-olla tundunuks ta mulle põnevam, kui oleksin välismaale tööle läinud, aga seda ma ei tahtnud. Soovisin Pärnusse jääda ja oma kätega midagi teha.”
Valem on lihtne: tuleb teha seda, mis meeldib, muidu ei jõua kusagile.
Miks siis juba abituuriumi järel samme teisiti ei seadnud?
Männik läks gümnaasiumist kohe kolledžisse kindla sooviga edasi õppida ja kõrgharidus saada. Nüüd aga tunneb ta, et ülikooliharidus ei olegi kõige olulisem.
Ei ole ju haruldus, kui ollakse pärast keskkooli segaduses ega osata endale sobivat esimese ropsuga ära tabada.
“Minu puhul läks nii, et sai Pärnust võetud seda, mida siin võtta oli, “ selgitab Männik. “Loomulikult kolledž arendas ja õpingud olid huvitavad, aga hingelähedaseks turismiala mulle ei saanud.”
Oli, kuidas oli, väikse viibimisega kutsumuseni jõudmine pole asi, mida tagantjärele kahetseda. Mööda külgi tudengipõli maha ei jookse ning praegu vanema ja kogenumana koolipinki nühkida on võib-olla tulusamgi.
Männik usub: kui ta oleks kohe kutsekasse tulnud, poleks ta õpinguid nii tõsiselt võtnud. Klassikaaslaste pealt näeb ta, et nooremas eas on õpiind kerge kaduma.
“Minagi mõtlesin pärast ülikooli, et õppida küll enam ei taha. Nüüd arvan teisiti ja on isegi kahju, et õpingute aeg nii lühike on. Kahe aasta asemel võiks kool kolm aastat kesta,” muigab ta.
Nüüd on Männik sajaprotsendiliselt õpingutele pühendunud, püsivat töökohta tal veel ei ole, kuigi kodus tuttavatele siiski näputööd teeb.
Südamelähedane eriala
Tartu ülikooli klassikalise filoloogina lõpetanud Külliki Kikkas on pidanud väga erinevaid ameteid, nüüd aga õpib ta kosmeetikuks.
Kosmeetikuid spaateeninduse lisaoskusega koolitatakse kutsehariduskeskuses esimest aastat. Muide, mitte üheski teises koolis Eestis kosmeetikuks sellise lisaoskusega õppida ei saagi.
“Filoloogi tööd olen niivõrd-kuivõrd teinud, pigem on see selline hobi olnud, mis toob veidike sisse. Kosmeetikuks õppimisele olen kogu aeg mõelnud, aga mõtte kõrvale heitnud, sest erakoolides on tegu kalli õpinguga,” jutustab Kikkas.
Kui mullu sügisel avanes võimalus õppida kodulinnas huvipakkuvat ala ja veel tasuta, mõtles ta: nüüd või mitte kunagi!
Kikkas rehkendas enda jaoks välja, kas majanduslikult otstarbekam oleks tööl käia ja tudeerida omal kulul pealinnas kaugõppes või jätta igapäevatöö ja minna kodu lähedale päevaõppesse.
Teine variant tuli soodsam, sest võimaldab söögi- ja sõidukuludelt säästa ning on pere kõrvalt mugavam. Sestap ongi seni valdavalt turundusvaldkonnaga seotud ameteid pidanud naine nüüd täiskohaga õpilane.
“Kuna meie õpingutes on palju praktilist tööd ja õppeprogramm on pressitud kokku lühikese aja peale, siis ega palju töölkäimise ressurssi jäägi,” põhjendab Kikkas, kes loobus küll kooli kasuks tööst, ent juhatuse liikme tasandil Maarja-Magdaleena gildis aitab-mõtleb selle tegemistele kaasa.
Kutsehariduskeskuse kosmeetikute esimese lennu õppurid võib laias laastus kahte jagada: enamik on mullused koolilõpetajad ja ülejäänud 30ndates ja vanemates eluaastates naised, kel varem mõni muu elukutse omandatud.
Kikkas soovib aasta pärast, kui kool läbi, hakata iseendale tööandjaks.
“Läksin veel toitumisnõustamist õppima, tahaks need kaks kuidagi kokku üheks tervikuks liita. Samuti huvitab mind looduskosmeetika valdkond,” avaldab ta.
Jäädavalt pole uks suletud filoloogialegi, sest keeled meeldivad endistviisi.
Sellegipoolest – pigem kindel amet kui töötu humanitaar!
Naine on mõttega päri, sest tunneb esimest korda elus, et õpe on käegakatsutav ja põnev.
“Loomulikult, ka pehmed teadused on huvitavad, aga tahaks midagi praktilist ka,” märgib Kikkas.
Noortelgi soovitab Kikkas rihtida suund hingelähedasele teemale. Kui õppida asja, mis ei huvita, ei jagu entusiasmi kauaks. Võetakse diplom ja minnakse järgmisse kooli. Üks korralik amet, mis endale meeldib, toidab iga kell paremini ära kui suvaline ülikooliharidus.
Kikkas võtab uuel ringil olles kooli tõsisemalt, talle ei meenu, et oleks varem nii innukalt õppinud kui nüüd. Ülikoolipäevil sai vahel hommikul uni kohusetundest võitu ja loengusse jäi minemata, enam ei tule viilimine kõne allagi.
“Kui ma nüüd ei õpi, millal siis veel?” naerab Kikkas.
Inimene õpib kogu elu
Hea näide elukestvast õppimisest on Tallinna konservatooriumi lavakunstikateedri (praegu Eesti muusika- ja teatriakadeemia) näitlejana lõpetanud Kaili Närep, kelle puhul alatasa imestatakse, kuidas ta küll jõuab.
Kutsehariduskeskuse ridadesse kuulub Närep juba teist korda. 2005. aastal alustatud juuksuri-õpingud on ammugi läbi, nüüd on käsil sotsiaaltöö erialal hooldustöötaja kutse omandamine.
Koolipinki naasmise põhjused on mõlemal juhul pragmaatilised. “Osati need, et õppida tuleb seda, mida turul vaja, teisalt lähtuvalt minu isiklikest probleemidest ja vajadustest,” räägib Närep.
Näitlejana oli ta harjunud, et peab midagi pähe jätma. Kui ühtäkki tekste enam mällu salvestada polnud vaja, saigi esimest korda kutsehariduskeskusesse mineku kasuks otsustatud.
Õpingute kõrvalt on naine kogu aeg töötanud – ilma ei mängi kuidagi välja, kui ei taha kapsalehe alla sattuda.
Frisööri ametis näeb Närepit Maxima kaubanduskeskuse ilusalongis. Muide, just juuksuritööl, kus ikka ja jälle tuli ratastoolis kliente või eakaid abistada, idanes mõte koolitee järjekordselt ette võtta ja hooldustöötajaks õppida.
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult tõmbas “sariõppijat” hoopis psühholoogia. “Et igal pool tahetakse selle eest, kui veel õppida tahad, hirmsasti raha saada, mõtlesin, et tulen nuusutan seda “asja” kutsehariduskeskuses. Sotsiaalvaldkond puudutab palju psühholoogiat,” avaldab Närep.
Õppijaid on sel erialal seinast seina, gümnaasiumilõpetajatest kuni 50aastasteni. Kes omandab kutset paberi või töökoha nimel, kes põhjusel, et tuleks oma lähedaste hooldamisega paremini toime.
Närepil jagub kooli ja ilusalongi kõrvalt jaksu tööks kodutute varjupaigas. Kutsekooliga peaks ühele poole saama kevadel, kuid Närep plaanib end sotsiaalvaldkonnas edasi koolitada. “Aga no üritaks kõigepealt ühe asjaga ühele poole saada, siis vaataks, mis tuuled puhuvad ja kuhupoole mind lükkavad,” naerab ta. “Loomulikult võtan vastu, kui rolle pakutakse. Samas, palun väga, kooli pärast pidin paar päeva tagasi Tallinnas ühe töö ära ütlema. Tuleb teha valikuid.”
Et iga õpitud asi, nii hea kui halb saatusenüke või valik, elus kasuks tulevad, on Närep omal nahal tundnud. Noortel soovitab ta langetada otsuseid südame järgi. Mõelda oma tahtmistele ja huvidele, mitte lihtsalt minna “midagi” õppima.