Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/10/6645797t1hdf65.jpg)
Seda, et Aylin Korkmaz on eriline naine, teadis juba Baden-Badeni maakohtu juhtkohtunik Neeforth.
Kui Neeforth kuulutas eelmise aasta augustis välja kriminaalkolleegiumi otsuse, pöördus ta türklanna poole sõnadega: “Proua Korkmaz, te olete ebatavaline naine ja ma olen kindel, et te leiate oma tee läbielatud traumast hoolimata.”
13 aastat vangistust 26 noahoobi eest – Aylin Korkmaz oli julgustavatele sõnadele vaatamata selgelt pettunud. Seda, et türklanna üldse elas poolteist aastat tagasi üle oma kunagise abikaasa mõrvakatse, võib pidada omamoodi imeks. Üleni verise naise ellujäämise šansid olid haiglasse jõudes 30 protsenti. Kirurgid võitlesid kogu öö Türgi merelinnas Adanas sündinud kolme lapse ema elu eest. Aylin jäi elama, kuid kohutavad armid, eriti näos, meenutasid talle juhtunut peegli ees iga päev.
Saksa tuntuim plastikakirurg professor Werner Mang tõttas Baden-Badenisse appi, olles otsustanud tasuta parandada Aylini välimust. Juba selleks, et ravida naise hingehaavu. Esimene lõikus kestis kuus tundi, selle käigus eemaldati kogu näonahk ja see asendati uue, mujalt kehalt eemaldatud nahaga.
Telekanali ZDF saate “Hallo, Deutschland” vahendusel näitas mõrvakatse ohver ennast uue näoga Lindaus Bodensee ääres tublisti kõhnununa ja naiselikult riietatuna ning nägi veetlev välja. Kuid selleks, et varsti 40aastase naise välimust lõplikult korrigeerida, peab Mang tegema lähitulevikus veel mitu lõikust.
Aylin oli oma mehe omand
Oma elu halvimat päeva, 21. septembrit 2007 Aylin Korkmaz enam ei mäleta, see on tema mälust kustunud. Viimane pilt, mis tal silme ees, on moment, kus tema lahutatud mees, kurd Mehmet, tormab vihast meeletu pilguga sisse hoonesse, kus kiirtee kohvikus töötanud naine veetis ajakirju lugedes puhkehetke, ja hakkas teda pussitama.
Mehe raevu põhjustas asjaolu, et Aylin oli otsustanud kaasa, kes vaevu oskab lugeda ja teda pidevalt peksis, maha jätta. Ja seda ei suutnud islami usus üleskasvanud moslem taluda, ta otsustas verise kättemaksuga oma au taastada.
“Aumõrv,” argumenteerisid mõrvakatse ohvri kaitsjad. Kohtukolleegium nägi asja teisiti, nende arvates leidis protsessi ajal tõestamist ainult see, et küsimus oli abikaasadevahelises tülis.
16 aastat Mehmetiga abielus olnud naine ütles pärast kohtuotsuse kuulutamist: “Ma olin oma mehe omand nagu auto või mobiiltelefon.” Kohtus istus kurd oma kaitsja ja tõlgi vahel, sest 20 Saksamaal elatud aasta jooksul ei olnud ta ära õppinud riigikeelt. Mida mees kohtusaalis tundis, polnud saalis olijatel võimalik ära arvata: näiliselt rahulik Mehmet vältis vaatamast oma laste ema, kuid Aylingi ei keeranud kordagi pead kunagise kaasa poole.
Tavaliselt pöörab meedia rohkem tähelepanu kurjategijatele kui nende ohvritele. Aylin Korkmazi puhul on kõik olnud teisiti. Naine elas tapatalgud üle ja võtab nüüd julgelt sõna. Naisteorganisatsioon Terre des Femmes kasutab türklannat kampaanias vägivalla vastu, eriti juhitakse mosleminaiste tähelepanu enesemääramisõigusele.
Naiste kohtumiskeskus Utamara, mis loodi International Free Women’s Foundationi toetusel, võtab selgituskampaaniatest osa. Ühing annab naistele sotsiaalset abi, siin õpetatakse moslemitele iseseisvat tegutsemist.
Aylin on üks mitmest tuhandest
Saksa kriminaalameti BKA statistika kohaselt on viimasel kümnel aastal toimunud üle 70 aumõrva või selle katset. Peaaegu kõik ohvrid on migrandid ja pea kõik mõrvarid meessisserändajad, kellele ei ole meeldinud oma naiste, õdede või tütarde eluviis. Üks tuntuimaid juhtumeid on Hatur Sürücü tapmine neli aastat tagasi. Türklanna vendade arvates elas nende õde liiga “läänelikult”.
Tänavu tunnistas üks 20aastane Saksa türklane üles oma kolmikõe mõrva: 20aastane Gülsüm soovis elada oma elu.
Kuigi moslemid on elanud aastakümneid Saksamaal ja neile kehtivad siinsed seadused, on nende islami traditsioone järgiv kasvatus tihtipeale tugevam uue kodumaa traditsioonidest. Gülsüm oli pere soovil formaalselt abiellunud Türgis, kuid alustanud samal ajal armuelu Alam-Reinimaal elava albaanlasega, kellelt ootas last. Üks “mina” temas ütles, et ta peab põgenema kodusest vanglast, teisalt polnud ta suuteline oma perega kontakti katkestama.
Saksa ametnikud aitasid piltilusal naisel põgeneda, tema sugulased ei teadnud, kus Gülsüm on, kuni ta ise võttis nendega ühendust. See osutus talle saatuslikuks. Sest Gülsümi venda Davutit oli kasvatatud nii, et ta on kohustatud mõrvaga “kaitsma” oma õe au.
Mitme naisteorganisatsiooni esindajad rõhutavad, et mosleminaistel on üliraske emotsionaalselt kodunt lahkuda. Nad elavad kahe kultuuri vahel: ühelt poolt soovivad nad enesemääramisõigust, teisalt nõuab islami traditsioon sõnakuulelikkust.
Julgetest mosleminaistest
Ent leidub teistsuguseidki näiteid. Üks julgeid mosleminaisi on Pakistanis elav Mukhtar Mai. Koduküla mehed vägistasid teda mitu korda ainult seetõttu, et tema 12aastane vend olnud kõrgemasse klassi kuuluva naise seltsis. Kuigi hiljem osutus süüdistus valeks, otsustasid Meerwale hõimuliidrid, et lahutatud õde peab vastutama venna teo eest, ning kuulutasid noore naise lindpriiks.
Tavaliselt tapavad vägistatud mosleminaised end ise, sest oma “eksimuse” tõttu on nad stigmatiseeritud, patriarhaalse ühiskonna silmis on nad süüdi. Seetõttu oli nüüdseks 37aastase naise vastuhakk ainulaadne, eriti kui arvestada sellega, et ta ei osanud varem kirjutada ega lugeda.
Mukhtar Mai mõistus ja süda ütlesid talle, et temaga tehtu on ebaõiglane. Naine läks politseisse ja andis üles mehed, kes tema kallal seksuaalset vägivalda kasutasid. Kriminaalavalduse kinnitas ta oma pöidla jäljega, kirjutada ta ju ei osanud.
Esimese astme kohtus sai naine õiguse, isegi 8000 dollarit riigikassast raske kuriteo hüvituseks. Lõpliku otsuse peab langetama ülemkohus, sest mehed eitavad tänini oma tegu.
Pakistanlanna vapper tegu jõudis välisajakirjandusse, üks USA naisteajakirju andis talle auhinna julguse eest. Vägivalla ohver dikteeris oma eluloo, Saksamaal on see ilmunud pealkirja ”Süü olla naine“ (”Die Schuld, eine Frau zu sein”) all.
Noor naine õppis seejärel lugema ja kirjutama ning šokeeris islami naistevaenulikku maailma uue “kuriteoga”. Ta abiellus teist korda ega kavatsegi jääda koju teenindama oma kaasat, vaid jätkab õpetamist tütarlastekoolis ja annab juriidilist nõu oma saatusekaaslastele, sest nii, nagu ütleb naiste õiguste eest võitleja Zia Ur-Rehman, mehed võtavad koraanist välja ainult need sätted, mis teenivad nende huve.
Erilist julgust ja otsustusvõimet näitas üles ainult kaheksa-aastane Nodschud Ali Jeemenis. Ta läks jalgsi ära endast 22 aastat vanema mehe juurest, kellega isa oli sundinud teda abielluma. Mitme vapra, enesekindla ja kõrge eneseväärikusega mosleminaise käitumine tõestab, et meestekeskses ühiskonnas on võimalik vastu hakata.
Koolitüdruk Nodschud Alil õnnestus Sanaa kohtu ees saavutada nii lahutus kui see, et tema isal ei ole enam õigust oma tütre tegemisi määrata.
Nii palju õnne kui Mukhtar Mail ja Jeemeni koolitüdrukul ei olnud aga Saksa-Afganistani poliitikul Sitara Achikzail, kelle Talibani mõrvarid lasid mõni aeg tagasi maha tema kodumaja ees Kandaharis.
Provintsinõunik, kes oma sakslasest mehega oli läinud eksiilist kodumaale tagasi, pühendas ennast naiste olukorra parandamisele. Nii Afganistani president Hamid Karsai kui ÜRO on mõistnud mõrva hukka.
Juba aastaid tagasi käivitatud ÜRO projektid, samuti paljud abiorganisatsioonid aitavad mosleminaistel leida oma teed, et saavutada enesemääramisõigus. Sest mida rohkem naistel on haridust ja teadmisi, seda paremini suudavad nad koonduda kas meeste vägivalla või vanade ebainimlike traditsioonide vastu, nagu näiteks naiste ebainimlik ümberlõikamine.
