/nginx/o/2009/07/03/201038t1h119e.jpg)
Harilik kormoran on uustulnuk Eesti lindude hulgas, ta ei ole võõrliik, pole vägisi toodud, vaid oma areaali laiendanud põhja poole. Püsiv kormoranikoloonia tekkis meil 1984. aastal Matsalu rahvusparki. Sellest ajast on liigi arvukus suurenenud, eelmisel aastal juba ligi 13 400 haudepaarini.
Arvestades kormoranide arvukust paikkonniti, sõid nad eelmisel aastal Väinameres ligi 1360 tonni kala, Liivi lahes 1637, Läänemere avaosades 147 ja Soome lahes 836 tonni kala. Põhiliselt emakala, ahvenat, haugi, särge.
Kormorani toidust kaks-kolm protsenti moodustab koha ja toitumisproovidele tuginedes oli söödud koha keskmine kaal 102 grammi. Kalurid võivad merest püüda koha alammõõduga 44 sentimeetrit, sellele pikkusele vastav kala kaalub keskmiselt 865 grammi. Väinamere näitele tuginedes sõid kormoranid aastas arvestuslikult 385 000 koha, kalurid püüdsid 1040 isendit. Vahe seega 370 korda.
Loodusliku kalavaru turgutamiseks on tehtud kulutusi, lastes kohamaime veekogudesse, kaasa arvatud Väinamerre. Kahesuvise kohamaimu hind kalakasvandusest ostes on keskmiselt neli krooni, korrutades selle kormoranide söödud noorte kohade arvuga, saame poolteist miljonit krooni. Selline on rahaline kahju, kuid kalavarule tekitatud kahju on mõõtmatu.
Euroopa Liidu linnudirektiiv on võtnud kormoranilt kaitsestaatuse, riigid võitlevad tulnukliigiga erinevalt. Kalavarule kahjutegemise kõrval hävitab loodusliku vaenlaseta liik loodust, jättes endast maha elutud meresaared ja laiud ning tõrjudes pesitsusaladelt teised veelinnud.