Kormorani võimutsemine nõuab tegutsemist looduse huvides

Kormoranide pesad roheluseraasuta puudel, väljaheitest reostatud kivid ning minemakupatatud teised linnuliigid, selline on tulnukliigi hävitustöö merelaidudel. Foto: Urmas Luik

Hiidlased juba tegutsevad, pritsides kalaapla kormorani mune toiduõliga, toeks kormorani kaitse- ja ohjamise kava, mida igat masti ametimehed sõnastasid Eestis ligi seitse aastat.

Millise nuhtluse 1980. aastate algusest tulnukliigina saabunud hanesuurune mustjaspruuni sulestikuga lind endaga kaasa on toonud, seda arutati hiljuti Manijal. Ajendiks kalavarude vähenemine, hävitatud loodusega laiud ja teadmine, et oma pesitsusala laiendades on 13 400 kormoranipaarist 90 ennast sisse seadnud juba ka sisemaal, Võrtsjärve ääres.

Arupidamise algatanud SA Kihnu Kultuuri Instituut nõukogu esimees, riigikogu keskkonnakomisjoni liige Mark Soosaar tõstatas tulnuklinnu taltsutamise kõrval ka kihnlaste hülgepüügitava taastamise teema, sõna sekka ütlesid riigikogu liige, hülgeuurija Mart Jüssi, keskkonnaministeeriumi ja -ameti esindajad, teadlased ja kalurid.

Alamõõduline kala

“Lähevad ja koorivad selle mere tühjaks,” möönis Kihnu kalur Mihkel Leas ja kirjeldas, kuidas kormoranid kalaparve jahivad ja sogasest veestki kõhutäie napsavad.

Kui kalurid võivad püüda koha alammõõduga 44 sentimeetrit, siis linnul piiranguid pole ja talle on tagatud toidulaud nii rände-, pesitsus- kui talvitusalal.

Euroopa Liidu direktiiviga kaitse all olnud ja sealt loodusele tekitatud kahju pärast välja võetud kormoran on saanud asemele lõhe ja angerja. Teadlased uurisid Taani madalas lahes kormoranide röövluse mõju kalavarudele ja järeldasid, et märgistatud angerjatest sõid kormoranid esimese aastaga ligi pooled ja 25-40 protsenti lõhest panid nad nahka vääriskala rändel jõest merre aprillis-mais.

Taanis õlitatakse kormoranide mune liigi ohjamiseks 1995. aastast, Saksamaal on kasutatud pesitsejate peletamist, sest alajahtunud munadest pojad ei kooru.

Looduslikke, teaduslikke ja kultuurilisi eripärasid arvestades käituvad Euroopa riigid kormorani tõrjudes erinevalt. Eestis oli tarvis keskkonnaminister Jaanus Tamkivi, kes 2001. aastast alanud arutelu kormorani arvukuse piiramise üle lõpetas vastava kava allkirjastamisega.

Looduslikest vaenlastest ähvardab tulnukliiki vaid merikotkas. Teised tõrjub ta võimukalt välja ja sittab ümbruse nii, et seal ei tõuse enam rohuliblegi.

Küsitavad abinõud

Pesitsusjaga, ligi viie kuuga, kasutavad kormoranid Eesti vetest toiduks arvestuslikult 4000 tonni kala, kuid siia tuleb püügipiirangutest ahistatud kalurite arvates lisada seegi kogus, mis hävib kahju saades. Kalapüünisest kõhutäidet haarates võib raudse nokaga lind vigastada mitut kala ehk nagu Manijal öeldi, “nagu rauasaega on külg maha tõmmatud”.

Üks abinõusid sõjas “kormoran contra inimene” on uute kormoranikolooniate tekke tõkestamine, eriti sisemaa veekogude ääres. Kuid lind ei tunnista riigipiire ja igal aastal lisandub mereinstituudi teadlaste andmetel tuhatkond uut pesitsejat. Nad võivad tulla ka aladelt, kus on alanud nende tagakiusamine näiteks munade õlitamisega või küttimisega, kuigi kalarasvamaitselist linnuliha vaevalt keegi toiduna tarbib.

Euroopa Liidus kormorani kaitset arutades on jõutud arvamuseni, et liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid linnudirektiivis nimetatud liikide arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele nõuetele, arvestades majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud vajadusi.

Kes juhtuvad pärast 15. juulit, kui lõpeb lindude pesitsusaja tõttu eriloata laidudele mineku keeld, näiteks Anilaiule või Sorgu saarele, näevad oma silmaga, mida oma pesitsusala laiendanud linnuliik on veerandsaja aastaga teinud.