Lavassaare raba võisid süüdata rahatud töötud

Eile pärastlõunal hoidsid päästjad (vasakult) Jüri Kruusmann, Raido Veskis ja Mailer Berg põlenud rabamaal pilku peal, et ära hoida kahjutule taassüttimine.

FOTO: Urmas Luik

Möödunud nädalavahetusel süttis Pärnumaal Lavassaares rabamets, kust turba ammutamine lõpetati 1970. aastate esimesel poolel ja kuhu ajapikku on tekkinud rabamets ja -järv, ning selles võisid süüdi olla asotsiaalid, mitte poisikesed, nagu esialgu arvati.

Tootsi Turba Lavassaare jaoskonna vanemmeister Leo Raud leidis ringkäigul väikse kolde, mille kustutas joogipudelist.

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees


Päästjate hinnangu järgi põles kolm-neli hektarit rabamaad. “Rahalist kahju turbatööstus põlengus ei kandnud, kuna ei süttinud tootmisväli ega sinna kuhjatud turbaaunad,” iseloomustas õnnetust AS Tootsi Turba Lavassaare jaoskonna juhataja Valeri Vesselov, lisades, et kuna päästjad suutsid tulele kiiresti piiri panna, ei läinud tootmisväljadel kaduma tööaegagi.



“Kui põleng oleks ohustanud tootmisväljasid, oleks turbatöölistele antud häire ning kõik oleksid läinud päästjatele appi,” selgitas jaoskonna juhataja.



Nii juhtus näiteks 2007. aasta juulis, kui ühel tootmisväljadest süttis neli auna. Siis heisati turbarabas punane häirelipp, misjärel töö seiskus kõikidel väljadel ja appi ruttasid tööst vabad turbatöölisedki.



Lapsed pole süüdi


Nii Vesselov kui Lavassaare vanemturbameister Leo Raud ütlesid end mitte uskuvat nädalavahetusel levinud arvamust, et raba süütasid järves parvega sulistavad ja kaldal hullavad kohalikud poisid.



“Leidsime süttimiskoha lähedalt kangete õllede plastpudeleid ja kalarappeid, võib arvata, et tegu polnud seal hullanud poisikestega,” märkis Vesselov. “Viimasel ajal on alevisse tekkinud töötuid, kes võisid järvest kala püüda ja endale seal mõnusat äraolemist lubada.”



Vesselov kinnitas, et Lavassaare rahvas teab väga hästi, kuidas turbarabas käituda ja kui ettevaatlik tuleb seal tulega olla, aga kui elu on raske ja õlu kaasa aitab, võis keegi ettevaatusele käega lüüa ja tuli läkski lahti.



“Turbaraba on nii ohtlik, et tootmisväljal võivad aunad ise süttida,” ütles Vesselov ja sülitas kolm korda üle õla. “Tänavu pole tootmisväljad Lavassaares veel kordagi põlenud.”



Suitsu nägid turbatootjad


Rabametsast tõusnud suitsu märkasid laupäeval tootmisväljal töötanud turbatöölised, kes helistasid jaoskonna vanemturbameistrile Rauale, kes omakorda päästjaid teavitas.



Päästjad said appikutse laupäeval kell 13.55 ja sama päeva õhtuks oli tulele piir pandud.



“Õnneks ei olnud sel päeval tugevat tuult, mis oleks sädemed kiiresti laiali kandnud,” ohkas Raud kergendatult. “Aga päästjad said kõva mahvi, sest siin pidi mitusada meetrit veevoolikuid laiali vedama ja põlevas rabas ühendama.”



Eile valvasid päästjad põlenud maad ning kustutasid väikseid koldeid, mis siin ja seal aeg-ajalt suitsema hakkasid. Päästjad olid kohale sõitnud Pärnust ja Pärnu-Jaagupist ning ütlesid end töötavat 12 tunni kaupa, nagu kord ette näeb.



“Oht on möödas, aga silma peab veel peal hoidma,” tähendas põlenud rabametsa kohta päästjate meeskonnavanem Riho Linnas, lisades, et õhtul kell kaheksa vahetatakse pool ööpäeva valvanud mehed puhanute vastu, kui tuleoht pole selleks ajaks lakanud.

Tagasi üles