Ehkki rahvusvaheliste hansapäevadeni Pärnus on jäänud ligi aasta, kargab siin-seal linnas ninna keskaegsetele tänavatele iseloomulik väljaheidete lagunemisest tekkinud lõhnabukett.
Hästi see lugu ei lõhna ehk reovesi rikub Pärnu õhku
11. august 2009, 07:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu kesklinnas hakkas väljaheidete hais vahelduva eduga levima pärast 2006. aastat, mil Rüütli ja Kuninga tänava alla paigaldati uued vee- ja kanalisatsioonitorustikud.
“See ei ole iga päev, aga teinekord tuleb sellise pahvakuga, et terve tänav on seda haisu täis,” kirjeldas olukorda Pühavaimu tänava sõõrikubaari müüja Liia Kalda.
Ent peale sõõrikubaari asub selsamal tänaval lehahoogude meelevallas veel kolm välikohvikut ja värsketest viljadest pressitud mahla müügilett.
“Alles paar päeva tagasi oli väga oluliselt tunda ja niimoodi, et päev otsa ikka,” kinnitas juunist Rüütli ja Pühavaimu tänava ristumiskohal mahlaga kaubitsev neiu omast kogemusest. Ja need polnud sel suvel sugugi ainsad päevad, mil ta end leti taga ebamugavalt tundis. “Inimesed ei saa ju alati aru, kust see hais tuleb. Äkki meilt?” muretses ta.
Kahtlusi, et sellistel päevadel jätab nii mõnigi teravama lõhnatajuga inimene mahla ostmata või otsib saiakese söömiseks mõne muu, värskema õhuga välikohviku, kinnitas Piccadilly veinikohviku kelner Jarno Moorats.
Kes ikka sooviks kallist kvaliteetveini välikemmergus mekkida. Ning ega reovee hõng kohvi aroomigagi klapi. ”Eks see kindlasti häirib, kui väljas istud, oma kohvi jood ja siis selline lebra tuleb,” möönis Kalda.
Aktsiaseltsi Pärnu Vesi kanalivõrgu juhataja Mihkel Erendi selgitusel paiskub Pühavaimu tänavale halba lõhna Pühavaimu ja Rüütli tänava ristumiskohal ning sõõrikubaari vastas olevatest sademeveetorustiku restkaevudest.
Restkaevudest seepärast, et Pühavaimu 15 õuealale rajatud kanalisatsioonitorustik suubub Pühavaimu tänavale sademevee piirikaevu, kust reovesi omakorda sademeveetorustikku satub. “Kuna sademevee restkaevud peavad olema avatud, siis õhu ja tuule mõjul sealt halb lõhn tänavale levibki,” nentis Erend.
Olukord ei parane enne, kui Pühavaimu 15 kinnistul asuv torustik ehitatakse selle omaniku poolt ümber nõnda, et reovesi saaks voolata läbi reovee piirikaevu tänava kanalisatsiooni.
Poolsada potentsiaalset haisukollet
Haisuteraapiat ei tehta vaid Pärnu kesklinnas. Linnas on poolsada reoveepumplat, millest mõni möödujatele aeg-ajalt oma olemasolust lehaga märku annab. Vahest kõige tähelepanuväärsem on Rannapargis otse jalgraja kõrval kõrguv pumpla, millest meretuule korral parki kanduv hais möödujad põlvist nõrgaks võtab.
Nagu Erend selgitas, levib halb lõhn ümbruskonda pumplate ventilatsiooniavade kaudu. Seda just väiksemate pumplate puhul, mis vabanevad orgaaniliste ainete lagunemisest tekkinud gaasidest iseventileerimise teel.
Parata pole midagi. Ventileerida on pumplaid vaja, sest muidu ohustaks eri gaasikogumite kõrge kontsentratsioon pumplasse laskunud töötajaid.
Vahel käib närvidele
Haisupahvakud südalinnas või pumplate ümbruses on köömes, võrreldes sellega, mida taluvad Vana-Pärnus reoveepuhastusjaama lähedale kodu rajanud inimesed.
Soo tänaval elava Diego Lina kinnitusel on sealtkandi rahvas harjunud, et reoveepuhastusjaamast immitsev vänge lehk aeg-ajalt nende ninna ja hoovi peale jõuab. Vastavalt tuule suunale nii paar-kolm korda kuus.
Tänavu kevadel aga läks olukord käest ära. Nüüd olevat õhk Lina kinnitusel kodukandis pea iga päev väljaheidete haisust küllastunud. “Nii kui maja uksest välja astud, kohe on tunda,” kirtsutas Lina nina.
“Ma ei julge öelda, et see kuidagi vastik on või … ikkagi vastik jah,” ei söanda ta ses asjus kohe seisukohta võttagi. Seda enam, et ega hais ju otseselt elutegevust sega. “Lihtsalt vahel käib närvidele, et kurat, haiseb jälle,” tõdes Lina.
Nohune nina päästab
Reoveepuhastusjaama juhile Roman Vabale on haisuprobleem niisama tuttav kui puhastusjaama mõjusfääris elavatele inimestele.
Paradoksaalselt põhjustab haisu Vaba sõnutsi asjaolu, et viimastel aastatel on reoveekogused vähenenud. Konks on selles, et mida vähem reovett, seda kauem see torustikes loksub, mistõttu reoaine hakkab juba enne puhastusjaama jõudmist lagunema.
Ning ega puhastusjaama avatud mahutidki haisu kinni hoia. Kui kaugele ja intensiivselt see levib, sõltub juba õhurõhust, temperatuurist ning tuulest. “Kui on pilvine taevas ja tuulevaikus, püsib hais kauem. Ja kui juhtuvad olema läänekaare tuuled, läheb ta paraku elurajoonide peale,” nentis Vaba.
Kuid Vaba väitel pole neil kuidagi võimalik lahtisi mahuteid kinniseks ehitada, et need vähem lehkaksid. “Minul ja kogu Pärnu Veel tuleb kriitika alla neelata ja paluda inimestelt vabandust, aga meie võimalused on sellised, nagu nad on,” tunnistas ta.
Teoreetilis-tehniliselt oleks reoveemahutite ümberehitamine teostatav, ent see nõuaks Vaba umbkaudsel hinnangul kümneid miljoneid kroone. Raha, mida pole võtta Euroopa Liidu fondide rahakotistki. Selleks, nagu Vaba selgitas, peaks hais ületama normi ja halvendama ümberkaudse keskkonna seisundit. Kahjuks või õnneks näitavad reoveepuhastusjaama juures tehtud mõõtmised, et seal haiseb täiesti normi piires.
Nii polegi reoveepuhastusjaama lähedal elavatel inimestel muud teha, kui leppida paratamatusega ja oodata sügist, mil ilmad jahenevad ning vihmavesi reovee kontsentratsiooni lahjendab. Või nohu haistmismeelt nüristab.
“Tõsi ta on, et ega endalgi oleks meeldiv seal naabruses elada, aga mis need võimalused siis on lõppkokkuvõttes? Reoveepuhastust on vaja ju,” nentis Vaba. Nagu reoveetorustikke ja pumplaidki. Ja värsket õhku.