Sügis Pärnus: vali mis liit tahes

Pärnu raekoda. Foto: Henn Soodla

Pärnu linnavolikogu valimistel konkureerib erakondade kõrval pärnakate häälte pärast praeguste andmete järgi neli või viis valimisliitu, mida ühendab soov koguda parteipoliitikas pettunud linlaste hääled, lahutab aga liidrite sapine suhtumine konkurentidesse.

See oli augustikuu kümnes päev, kui Pärnu maavanem Toomas Kivimägi lõpetas spekulatsioonid teemal, kas ja kelle nimekirjas ta kohalikel valimistel osaleb, ja teatas, et loob oma valimisliidu.

Paar päeva hiljem sai avalikkus kuulda, et rahvuslik-konservatiivse maailmavaate esindaja Martin Helme kavatseb Pärnus kanda kinnitada oma valimisliiduga Aus Pärnu.

Ning sugugi mitte ainsa rahvuslasena, sest konkureeriva valimisliidu Uus Õiglane Jõud loomisest teatas omaaegne Lihula vallavanem Tiit Madisson.

Koalitsioonis Keskerakonnale on ehk kõige mõrum pill see, et neil tuleb häälte pärast võidelda oma erakonna inimestega. Nimelt lõid eelmistel valimistel Keskerakonna nimekirjas volikokku pääsenud, kuid siis Mart Viisitammega tülli keeranud ja keskfraktsioonist välja astunud Koit Pikaro ja Eino-Jüri Laarmann oma liidu.

Üllatusesineja on siiani avalikkusele tundmatu 26aastane Martin Merilaine. End eelmisel nädalal Pärnu Postimehele Reformierakonna võimaliku linnapeakandidaadina esitlenud Merilaine otsustas omanimelise valimisliidu teha pärast seda, kui oli selgunud, et erakond eelistas linnapeakandidaadina Jane Metsa. Merilaine põhipostulaat on “vanadest peerudest “ lahtisaamine ning Pärnust Euroopa surfipealinna tegemine.

Kisub kähmluseks

Nagu Kivimägi täheldab, on kõik neli valimisliitu üsna eripalgelised ja ühe või teise isiku kesksed.

Aga mis neid üksteisest eristab?

“Meie valimisliit on kõige laiapõhjalisem, seda nii liidus kandideerivate inimeste kui programmi kontekstis,” kinnitab Kivimägi. “Ma olen äärmiselt rahul meie nimekirja kvaliteediga (s.o inimestega), millega me kindlasti eristume kõigist teistest liitudest-erakondadest.”

Pikarogi on seda meelt, et iga valimisliitu tuleb vaadata personaalselt, lähtudes isikutest, kes selle moodustavad.

“Kui sinna lähevad poliitikud, kes tagasiteel on saabunud meie linna kas Brüsseli, sotsiaaldemokraatides pettumise või Kreeka kaudu, on see ühelt poolt valijate lollitamine, teiseks ei saa need valimisliidud olukorda meie linnas eriliselt muuta,“ paugutab Pikaro.

Samuti ei suuda Pikaro enda selgitusel uskuda valimisliite, mille puhul on teada, et seadus ei luba selle liidril tulla linnapeaks, või kus aktiivsemad on inimesed, kes lähiaastatel linna poliitikas niikuinii osalema ei hakka. “Kui just peata krokodilli ei hakka läbi linna vedama,” torkab Pikaro.

Helme aga ütleb enda juhitava valimisliidu kohta, et nemad on ainsad, kes saavad öelda, et on täiesti puhtad seotusest varasemate valitsejatega nii Pärnus kui Tallinnas.

Isiklikule tasandile minnes leiab Helme, et näiteks Kivimägil puudub selge maailmavaade.

“Teda on küll palju seostatud Reformierakonnaga, aga teatavasti on see partei, kuhu lõpuks on jõudnud kunagised kommunistid, kes vahepeal jõudsid olla koonderakondlased. Peale nende karjäärihimulised noored komsomolimentaliteediga liberaalid, mis tähendab, et ega sealgi ole mingit selget maailmavaadet peale kasu- ja võimuahnuse,” selgitab Helme.

Madissoni valimisliidust eristavat Helme oma kaks tähtsat asja: maailmavaade ja vahendid, kuidas oma eesmärke saavutatakse. “Ma ei saa mitte kuidagi nõus olla sellega, et eesti rahvuslust üritatakse järjekindlalt panna ühte patta vasakpoolse rassiideoloogiaga, mis rändas ajaloo prügikasti üle 60 aasta eest,” põhjendab ta.

Mis Pikarosse puutub, siis Helme arusaamist mööda on tema ainus poliitiline siht saada tagasi valitud.

Madisson on oma väljaütlemistes tasakaalukam. “Koit Pikaroga olen varem mõne korra kohtunud töises õhkkonnas, härra Kivimägit tean kui tegusat inimest,” sõnab ta.

Helmet on Madisson harjunud pidama oma võitluskaaslaseks, kellega tal mingeid konflikte pole olnud. “Ilmselt mõjutavad tema suhtumist minusse tema sektandikristlastest liidukaaslased (Eesti Kristlikust Demokraatlikust Erakonnast - toim), kellele minu isik paistab olevat vastumeelne,” pakub ta välja. “EKDE on teadupoolest väga Iisraeli-meelne partei, mina aga olen juudiriiki avalikult tauninud palestiinlaste vastase terrori ja palestiinlaste põletamise pärast valge fosforiga,” tunnistab Madisson, lisades, et tal on väga kahju, kui välispoliitikat segatakse kohaliku poliitikaga.

Veel valimisliite?

Ent mis seob valimisliite?

“Selge on see, et kõik valimisliidud soovivad saada protestihääli,” väidab Pikaro.

Või nagu Kivimägi täpsustab, on kõikide valimisliitude põhisõnum rahulolematus Pärnu linna juhtimisega viimasel neljal aastal ja soov laev õigele kursile juhtida. “Ilmselt on siin tegemist Pärnu eripära ehk sellega, kui madalale on siinse linnajuhtimise reiting langenud: vajadus alternatiivide järele on oluliselt suurem kui mujal Eestis,” mõtiskleb maavanem selle üle, miks ikkagi on Pärnus nii arvukalt valimisliite.

Valimisliitude paljususel on negatiivsed tahudki. Võib juhtuda, et linnavolikokku pääseb tavapärasest rohkem poliitilisi ühendusi. See raskendab koalitsiooni kokkuleppeid. “Süveneb kartus, et jällegi sõlmitakse valgust kartvaid diile,” kahtlustab Madisson.

Veel suurem probleem, mille Kivimägi välja toob, on see, et arvestatav hulk hääli läheb kaduma, kuna mitu valimisliitu või erakonda ei pruugi ületada viie protsendi künnist, jäädes volikogu ukse taha.

Teisalt, nagu Kivimägi loodab, suurendavad avardunud valikuvõimalused oluliselt valimisaktiivsust. “Mida rohkem erakondi-valimisliite osaleb, seda suurem ja mitmekesisem on valija valik,” nendib Kivimägi. Ja see, märgib Helme, on valijale ainult kasulik.

Veel on aega end valijale kasulikuks teha. Valimisliite võib registreerida 3. septembrini. Nii et kiirustage, kodanikud, vali-mind-mehed!