Konsulaatide ajalugu Pärnus algab 1762. aastast

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Erukolonel Erich Rosenbergi Belgia aukonsulaadi kilpi eksponeeriti nõukaajal Pärnu muuseumis.

FOTO: Erakogu

Esimesed konsulaadid rajati Pärnusse juba 18. sajandi teisel poolel. Rootsi Venemaa konsuli Caspar Otto Delphini algatusel valiti 1762. aastal Pärnus konsulaaragendiks J. Jacke ja Co kaubamaja juhtinud Jacob Jacke juunior.


1837. aastal taotles Jacke ja Co kaubamaja esindav Carl Magnus Frey (1799-1870) Rootsi-Norra ühendkuningriigi (personaalunioonis 1814-1905) Pärnu konsuli ametit. 1858. aastal sai ta ka Taani asekonsuliks.



Kuna Jacke kaubamaja juhtimisega tegelesid kaupmeeste Roddede ja Rambachide suguvõsad, olid nende käes ka konsuliametid. Kuni tsaaririigi lõpuni oli Rootsi kohalikuks asekonsuliks Friedrich Eberhard Rambach ning Taani ja Hollandi asekonsuliks Alexander Dietrich Johann Rodde (1829-1899), kes pärandas ameti oma pojale Adolph Alexander Roddele (1863-1925).



Ajaliselt järgmisena anti Pärnus välja Preisimaa konsuli patent, mille esimene omanik oli Lüneburgist tulnud Christian Wilhelm Saringhausen (1768-1829), kes võeti Pärnu kodanikuks 1795 ja sai konsuliks 1797. aastal. 1816. aastal võttis Hinrich August Behrens (1761-1830) selle ameti oma perekonna kätesse.



1819. aastal pöördus Pärnu teise suure kaubamaja esindaja Caspar David Schmidt (1762-1821) kirjaga Portugali kuninga poole, pakkudes ennast konsuliks. Lõunamaalastel käis asjaajamine aeglaselt ja nii määrati vahepeal surnud Caspar Davidi asemel 1825. aastal Portugali asekonsuliks tema poeg Hans Caspar Schmidt (1804-1858 või 1860). 1840. aastal läks Behrensite käest Schmidtidele üle Preisimaa konsuli patent ja 1850. aasta lõpul ka Belgia konsuli oma.



Hans Caspar Schmidt suri Prantsusmaal Bordeaux’s O. M. Klaasseni andmetel 1860 ja H. Laakmanni ”Bürgerbuch von Pernau II” andmetel sealsamas kaks aastat varem.



Igatahes jäi kaubamaja ametite pärijaks alaealine poeg Reinhold Gottlieb (1845-1895), mistõttu Portugali, Preisimaa (1871. aastast Saksamaa) ja Belgia konsuliks sai kaupmees Nicolaus Michael Bremer (1826-1898).



Hoopis hilisemad tulijad Pärnusse olid Inglismaa – 1872. aastal, asekonsul Charles James Hill ja Prantsusmaa – 1882. aastal ja nende konsulaaragent oli Lucien Gouri.



20. sajandi algul olid Pärnus konsulid: Saksamaal W. A. Schmidt, Inglismaal James P. Dicks, Portugalil H. Bakker, Norral E. von Amende, Rootsil Fr. E. Rambach, Taanil-Hollandil A. A. Rodde. Belgia konsuli koht oli vakantne.



Eesti Vabariigi ajal oli Pärnus rohkem konsulaaresindusi. Inglismaad esindas James P. Dicks (Pikk 5). Wilhelm Alexander Schmidt esindas Lätit (Pühavaimu 8), Norra asekonsul oli Joh. Linde kontori volinik A. Bentzen (Uus 2) kuni 1932. aastani.



Rootsit esindas algul H. Wylhuisen (Suur-Jõe 40), kuid 1929. aastal võttis ameti oma kätte uuesti Rambachide suguvõsa, seekord Heinrich Adolf Friedrichi isikus (1887 -?), asudes algul Supeluse 3, seejärel Kuninga 28.



Saksamaad esindas endiselt Schmidtide perekond, konsul oli Reinhold Ludwig, kes resideeris algul Lõuna 20, seejärel Suur-Jõe 4.



Esimese eestlasena sai konsuliks ja esindas Taanit majandusteadlane Jaak Jakobson (1891-197?) 1926. aastal. Algul võttis ta abitaotlejaid vastu Rüütli 42, seejärel Pärnu majandusühisuse kontoris Jänesselja (Tallinna) mnt 8.



1928. aastal hakkas Hollandit esindama J. Dolff esmalt Brackmanni 16, siis Suur-Jõe 40.



Soome riik avastas Pärnu 1929. aastal, kui tema kodanikud hakkasid Pärnus massiliselt suvitama. Siinseks esindajaks valiti arst dr Aleksander Martinson, hilisema nimega Avant Marand (1877 -?), kes elas Hospidali (Martna) 22.



1931 lisandus mõneks aastaks Rumeenia ja asekonsuliks nimetati laevandustegelane August Markson (1891-1948) aadressil Rüütli 27.



1933. aastal meenus Belgiale taas Pärnu ja aukonsuliks kinnitati erukolonel Erich Rosenberg (1879-1942), kelle elukoht oli Riia mnt 16. 1935. aastast esindas Prantsusmaad vandeadvokaat Jaan Leesment (1870-1941) oma kodus Aia 6.



Baltisakslased lahkusid siit 1939. aasta sügisel ja konsulite ametikohad jäid tühjaks. 1940. aastal lõpetas nõukogude võim igasuguse välismaaga mehkeldamise.

Tagasi üles