Anna-Liisa Sutt: Huvi võrkpalli vastu tekkis päeval, mil sündisin

Anna-Liisa Sutt. Foto: Erakogu

Intervjuu Pärnu võrkpalliklubi naiskonna peatreeneri ja kapteni, noortetreener Anna-Liisa Sutiga, kes õppis Kuninga tänava põhikoolis aastatel 1991-2000.

Kas koolis nalja ka sai?
 
Lugusid on palju, aga kindlasti on mul meeles üks säravam. Mul oli klassis parimaks sõbraks poiss nimega Ernst, kellega me koos ka lasteaiatee olime läbi käinud. Ernst oli nii mõnegi õpetaja migreeni põhjus.

Kui Ernst millegagi jälle hakkama sai, olin mina see, kes läks ja rääkis õpetajaga, et ta mu sõbrale andeks annaks, sest teadsin, et tegelikult on Ernst väga vahva ja tore, mis sest, et ta pudeliski paigal ei püsinud.

Kõige „erilisem“ suhe oli Ernstil keemiaõpetajaga. Neil kahel oli kogu aeg kana kitkuda, mõlemad uhked ning kumbki oma vigu ei tunnistanud, nii et kui nad sõnelema hakkasid, siis nii et maa must. Samas lahenes alati asi huumoriga,  Ernstil oli huumorisoon väga hästi arenenud.

Kord aga ei aidanud enam huumorgi. Ernst ütles väga halvasti õpetajale, kes omakorda võlgu ei jäänud, ja lõpuks jalutas Ernst lihtsalt klassist välja, ust enda järel paugutades. Mina ohkasin, tõusin püsti ja hakkasin õpetaja poole minema, et oma vabandamisrituaal läbi viia, kuid enne, kui ma kohale jõudsin, pani õpetaja mulle käe ette ja ütles: „Preili Sutt, siin ei aita isegi punased roosid ega võluvad vabandussõnad.“

Järgmisel päeval ostsime Ernstiga kaks punast roosi. Nokkisime isegi rooside okkad ära ja viisime lilled õpetajale, sõnades: „Esiteks ütlesite, et siin ei aita ei roosid ega vabandused. Meie aga kombineerisime nendest kahest kokku ühe suure „vabanduse buketi“. Teiseks - põhjus, miks me roosidelt okkad ära võtsime, on see, et Ernst on juba küllalt teid „torkinud“, pole vaja, et roosid seda teeksid.“ Ja meie missioon oli täidetud – tekitasime õpetaja hinges võimsa ja ulatusliku kliima soojenemise.

Millal tekkis huvi võrkpalli vastu?

Et olen sündinud sportlaste perekonnas (ema Helju on endine võrkpallur, nüüd noortetreener ja isa endine kergejõustiklane), on kõik minu esimesed lapsepõlvemälestused seotud võrkpalliga. Seega võin väita, et huvi tekkis 1984. aasta 27. oktoobril,  päeval, mil sündisin.  

Teie suurimad saavutused?

Et olen palliplatsil maksimalist või vähemalt pürgin sinnapoole, on raske väärtustada iga võitu ühesuguse kaalu ja emotsiooniga, aga eks iga võit või kaotus jätab oma jälje. Olen õppinud isegi kaotusest välja võtma kas või killukese kordaminekut.

Saavutusi on olnud suurel hulgal, nii noorteklassis kui täiskasvanute tiitlivõistlustel, kuid tähtsamateks pean aastal 2000 saavutatud Euroopa juunioride pronksmedalit ning aasta hiljem viiendat kohta maailma juunioride meistrivõistlustel, mõlemad rannavõrkpallis. Samuti on mul seljataga kolm väga sisukat ja edukat hooaega välisriikide liigades, mida  pean väga tähtsaks saavutuseks. Usun, et just nende aastate jooksul kasvasin ja sain tugevamaks nii vaimselt kui füüsiliselt.

Missuguseid omadusi on vaja tippu jõudmiseks?

See sõltub suuresti valitud spordialast, aga iga ala puhul on oluline tahe areneda, tööd teha ning uskuda oma võimetesse.  Aga see kõik on suurel määral ka treeneri oskus need omadused lapses leida, neid arendada ja nendega n-ö eksperimenteerida.

Suur pluss on muidugi looduse antud võimekus. Aeg on näidanud et tavalised kriteeriumid, mille järgi noorsportlaste edu ükskõik mis alal paika pannakse, on pidevas muutumises.

Kas teile meeldib lapsi treenida?

Näidake mulle noortetreenerit, kes vastaks sellele küsimusele eitavalt! Et olen ise lapsena selle tee läbi käinud, tean täpselt, mida ma lapsena tahaksin ja mida mitte, mis on reaalsed eesmärgid, mida ja kuidas ma treenerina tahan edasi anda.

Näen igas trennilapses killukest endast, seega elan mingil määral nende kaudu enda lapsepõlve uuesti läbi. See on kui võti igavesele noorusele. Lapsed hoiavad vaimu noore ja värskena ning annavad loa minu sees oleval lapsel end avada. See on lastelt fantastiline kingitus, mida nad ise ei taju.

Kas sportlane peab kuulama ainult treeneri sõna?

Väga hea, kuid raske küsimus. Kõik oleneb situatsioonist. Kui oled juba teatud taseme saavutanud, tõestanud ennast ja võitnud treeneri usalduse nii trennis kui väljapool trenni, hakkab treener järk-järgult sulle vabamaid käsi andma.

Treener peab olema õppekeskkonnast osavõtja, mitte ainuvalitseja, kelle üks ülesanne on käivitada sportlases sisemise motiveerituse mehhanism.

Samal ajal peaks kõik toimuma nii, et päeva lõpuks oleksid rollid selged, et osad ei läheks vahetusse, st sportlasest ei saa „dirigenti“ ja treenerist „dirigeeritavat“. Kui see juhtub, ei paneks ma süükoormat sportlase õlgadele, vaid enda kui treeneri omadele, et olen sellisel olukorral üldse sündida lasknud.

Õppekeskkonnas on üks eesmärk psühholoogilise kontakti saavutamine, mille eeldus on usalduslikkuse atmosfäär. Kuidas seda saavutada, peaks olema iga treeneri südameasi.

Kas sportlase tulemusi mõjutab tema iseloom?

Kindlasti. Iseloom paneb suuresti paika, kas sinust saab pühapäevasportlane või tipptegija. Toon näite: ütleme, et mul on trennis sportlane, kellel on anne ning kehalised võimed looduse poolt, kuid kes teeb täpselt nii palju kui vaja, pole iseloomu, pole tahtmist. Ja mul on teine sportlane, kellel pole võrdväärseid kehalisi võimeid ega annet, aga kellel on meeletu tahtmine ning kes on valmis läbi minema kas või seinast, et saavutada oma eesmärgid. Võitjaks jääb viimane, sest iseloom on see, mis teda edasi viib.

Looduslaps on nagu komeet, kelle võimed sähvatavad vaid mingiks perioodiks ja siis langevad, sest tuleb aeg, kui puhtast andest ja looduse antud võimetest jääb väheseks. Kes tahab edasi minna, sellel peab olema iseloomu.

Missugused spordialad teile veel meeldivad?

Meediast jälgin tennist, kergejõustikku ning osati korvpalli ja jalgpalli. Sinimustvalgevereline patrioot ma ei ole, mis sporti puutub. Jälgin tihti välismaailma spordisündmusi rohkem kui kodumaiseid.

Mulle meeldib peale võrkpalli mängimise käia ujumas, jooksmas ja ergomeetril ennast proovile panna. Et mulle meeldib väga lugeda, siis ühe treeningosa - jõusaali - ajal on mul vahel raamat kaasas, istun ratta selga ja samal ajal loen.

Kas teil vaba aega on?

Suurem osa mu ajast hõivab sinise-kollane ümmargune pall. Nädala sees „dirigeerin“ nii spordikooli noori kui ka Pärnu võrkpalliklubi naiskonda. Viimases on mul kanda nii peatreeneri kui kapteni amet. Nädalavahetused mööduvad sageli samuti saalis kohtunikuvile taktis.

Ma pole kunagi kurtnud, et mul on liiga vähe vaba aega, sest kogu oma aja olen ju ise sisustanud, teinud ise otsused, kuidas, mismoodi, kus ja millega tegelen.

Mulle meeldivad hetked iseendaga. Näiteks hommikuti trenni minnes viskan klapid pähe ja kõnnin muusika saatel, nautides loodust, hommikust karget ning värsket õhku, sagivaid ja kiirustavaid inimesi enda ümber. Hommik on selline mõnus aeg, kui kõik ärkab, see on aeg, kui meeled on selged, puhtad ja ma tunnen elu enda ümber selle kõige otsesemas tähenduses. Seda kõike tajuda ja tunnetada on puhas õnnistus, tunnen selle üle siirast rõõmu iga päev.

Veel meeldib mulle aega veeta raamatuid lugedes ja kirjutades. Mida? Kõike, mis peas on, mida tuul toob, mida mu hing ja mõistus kokku improviseerivad. Olen lõpetanud keskkoolis kirjanduse eriklassi, kuid lugeda ja kirjutada on mulle meeldinud juba lapsest saati.