Raul Peetson: Põllumajandust toetab tarbija ja tark pereema

OÜ Halinga tegevjuht, Halinga vallavolikogu esimees Raul Peetson. Foto: HENN SOODLA/PRNPM/EMF

Põllumajandus-kaubanduskoja tellimusel uuris TNS EMOR jõulukuul, kui teadlikud on inimesed Euroopa Liidu ühtsest põllumajanduspoliitikast Eestis ja Lätis ning kuidas kahe riigi elanikud suhtuvad põllumajandusse ja toiduvaldkonna toetamisse (vt www.epkk.ee).

Põllumajandus-kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus nentis uuringut tutvustades, et see näitab selgesti: Eesti rahvas hoolib väga maaelu ja põllumajanduse tulevikust ja kodumaisest maitsvast ning ohutust toidust. 

Nii Eestis kui Lätis arvab enamik EMORi küsitlusele vastanutest, et kohalikku põllumajandust peaks toetama Euroopa Liidu ja riigieelarvest. OÜ Halinga tegevjuht, Halinga vallavolikogu esimees Raul Peetson,

mida ütleb tegevpõllumees, keda teiegi esindate, sellise arvamuse kohta?

Mis on põllumajanduse toetamine? Praegu on Eesti põllumajanduse toetaja tarbija ja Eesti patrioodist tark pereema, kes läheb poodi ja ostab Eestis toodetud eestimaisest toormest tehtud toitu.

Igasugune muu toetus on maksudena kogutud raha laialijagamine põllumeeste vahel. Toetusi jagades tuleks toetusesaajalt kindlasti küsida, kuidas ta seda kasutab. Kui see üksnes „süüakse” ära, ei ole toetusel mõtet! Kui toetame ettevõtmisi, kus me säilitame väärtuslikku elukeskkonda maapiirkonnas, ja toetus on kui kompensatsioon, läheb raha õigesse kohta.

Näiteks talud, kus peale traditsioonilise tootmise korraldatakse matku loodusesse, ehk nad on otsinud võimalusi oma sissetulekuid suurendada. Tootmistalusid tuleks toetada innovatsiooni ja efektiivsuse arendamisel.

Oluline on toetada seda, kes ise on tegus. Põllumajandussektor peab orienteeruma tarbijale, mitte toetustele.

Eesti maainimeste arvates (63 protsenti vastanuist) toetatakse põllumajandust liiga vähe. Millele võib selline arusaam tugineda?

See arvamus põhineb ilmselt põllumeeste enda loodud mainel, mille järgi kõik saab ajada selle kaela, et toetusena väljamakstavad summad on väiksed, sellest tulenevalt on tootmine raske ja võimatu.

Kuna kõik Euroopa riigid maksavad oma riigi territooriumil toetusi, tuleb seda teha Eestiski, sest oleme ju ühisel Euroopa turul. Aga need toetused ei tohi olla “lennukilt raha külvamine”.

Mind üllatas uuringu andmetega tutvudes, et maapiirkondi tähtsustavad keskmisest rohkem 25-34aastased Eesti elanikud. Kas see üllatab teidki?

See on eelkõige selle tulem, et Eesti põllumajandus on olukorras, kus taludest ja üldse maalt pärit noored julgevad tunnistada oma päritolu ega pea seda häbenema. Sellises vanuses inimesed ei mäleta enam teedel liikuvaid vanu kabiinita kombaine ega õliste nägudega Belarusi-mehi kauplusest õlut ostmas.

Arvan, et need noored inimesed teavad, et kombaini hind hakkab kolmest miljonist kroonist ja traktorite hinnad algavad miljonist kroonist. Selliste masinate rooli põmmpäid ei lubata, erinevalt kümme korda odavamate bemarite omast. Nii et põllumajandustootmise tase on tõusnud ja sellest respekt.

Põllumajanduse toetamisel nimetasid eestlased tähtsaima argumendina toidukauba hinnatõusu ärahoidmist ja kvaliteetse ohutu toidu tootmise tagamist. Mida ütleb tegevtootja sellise suhtumise kohta?

Need on pooltõed. Põllumajandusse niisama, ilma eesmärgita rahapumpamine ei tee toitu odavamaks ja selline tootmine ei ole jätkusuutlik. Näiteks makstakse ühtset pindalatoetust, mille saamise kohustus on kord aastas põld üle niita. Kuidas selline põllumaa kasutamine aitab toiduhinda vähendada? Mitte kuidagi! Ja pindalatoetuse summad on suured. Et kodumaine toit oleks odav, tuleks seda odavamalt toota. Sellepärast peab põllumajandustootmise efektiivsus kasvama nagu mis tahes muus tootmisharus. Tuleb ära kasutada teaduse ja tehnika uusimaid võimalusi, tänu millele suudame toota senisest odavamalt ja konkureerida ülejäänud riikide tootjatega.

Toiduohutuse seisukohast võib Eesti tarbija rahul olla, kui ta vähegi oskab pakendilt lugeda. Aga ikkagi teeb toiduohutuse suhtes murelikuks tarbija lollitamine, kuigi just tarbija peaks teadma, et vorstitootmine muutub järjest rohkem pagarite tööks ja jäätist saab teha muudestki komponentidest kui piimast. 

Rõõmustab see, et inimesed usaldavad Eesti toodet. See on väga tugev mandaat meile, põllumeestele.

Milline on teie juhitava osaühingu panus kohaliku toidu tootmisse ja maal töökohtade säilitamisse?

Pean väga oluliseks patriootlikku tarbimist. Oluline ei ole ainult see, kus toit on pakendatud, vaid seegi, kust pärineb tooraine. Meie põhitoodang, piim, töödeldakse Eestis ja seda saab osta kõikidest toidupoodidest.

Toodame oma loomadele sööda ise ja ostame nende toiduratsiooni tasakaalustamiseks rapsiseemnest pressitud “kooki”. See on pressitud Eestis ja raps on ostetud Eesti põllumeestelt.

Töökohad oleme suutnud oma osaühingus säilitada. Meil on töö 365 päeva aastas ja meie tootmisvahendiks on elusolendid, seepärast on igasugune töökorraldus järjepidev. Loomale ei ole võimalik selgitada lühendatud tööpäeva või nädalast sundpuhkust.

Kuidas pakaseline talv mõjutab karjakasvatust ja millises seisus on talivili lumevaiba all?

Talv on vajalik aastaaeg. Külmaga tõuseb elusolendite vastupanuvõime. Kariloomadelegi on külmakraadid head.

Aga talivilja seisu on praegu raske hinnata, seda saame teha kevadel. Meil on talivilja ligi 400 hektaril paksu lumevaiba all.