Kommentaar: Oranž mõjub nukralt

Pühapäevaste Ukraina presidendivalimiste tulemused ilmselt täpsustuvad, ent teises hääletusvoorus kohtuvad omavahel eksvalitsusjuht Viktor Janukovits ja praegune valitsusjuht Julia Tõmošenko, kes esimeses voorus said vastavalt 31 ja 27 protsenti häältest. Lävepakuküsitlused andsid küll algul esimesele tulemuseks 33-36 ja teisele 13-25 protsenti, mis jätkuvalt näitab, et idaeurooplased, õigemini nõukogude/Vene totalitaarse süsteemi all elanud inimesed annavad küsitlejatele valevastuseid. Eeskätt võimulolija kohta.

Poliitikas olijana hakkasin ”meil valetatakse” juttu rääkima juba 1993. aastal Nicaragua, Leedu ja Serbia valimistulemuste põhjal ning see kutsus alati esile naerupahvakuid kõige esinduslikematel konverentsidel ja kohtumistelgi. Nii on jäänud tänini. Lääne inimestele ja eriti politoloogidele on see mõistetamatu nähtus. Ida/slaavi salapära.

Aga kui inimene on aastakümneid pidanud ajuloputust taluma ja endale sobiva käitumisrefleksi välja kujundanud: “olen võimule vastu, aga tegelikult ei ole” (see käib sedapuhku Tõmošenko pooldajate kohta), selgub tõde alles häältelugemisel ja lääne sotsioloogiafirmade kiuste. Kui kaua veel nii on, ei üritagi ennustada. Eriti untsu lastud revolutsioonide puhul.

Tujutõstmiseks siiski hakatuseks väike tehe. Kui Tõmošenko (ootamatult suurele) häälte arvule liita senise presidendi Viktor Juštšenko kuus protsenti ja oranži koalitsiooni välisministri ja seejärel ülemraada esimeheks olnud Arseni Jatsenjuki kümme protsenti häältest, saavad oranži revolutsiooni pooldajad lohutada end teadmisega, et oranž revolutsioon oli esimeses voorus ülekaalus oma peamise vastasleeri suhtes. Paraku killustatuna, maailma ees poliitikuna end täis teinud isikutena, kuid siiski.

Jatsenjuk nagu valimistel kolmanda tulemuse saanud pankur ja ärimees Serhi Tõgõpko ning kolm-neli pisemat kandidaatigi on juba kuulutanud, et ei toeta teises voorus kedagi. See otsus võib oma töö teha selles mõttes, et osalus 7. veebruaril jääb väiksemaks kui esimeses hääletusvoorus (67 protsenti) ja Janukovitši napp üleolek säilib.

Tegelikult on Ukraina valimissüsteemil oluline erinevus piirkonna ülejäänud riikidega võrreldes: hääletusvoorude vahe on kahe asemel kolm nädalat. Poliittehnoloogiate seisukohalt jääb nii rohkem aega masside töötlemiseks, mida mõistagi tehakse. Aega on kahel poliitikulgi, kes saavad uusi loosungeid välja mõelda ja proovida.

Aega on muul maailmalgi. Tasub meenutada, et viis aastat tagasi tegi toonane Venemaa president Vladimir Putin saatusliku käigu, rutates Janukovitšit võitjaks pidama. Tõenäoliselt ei hakka Kreml sedapuhku viga kordama, ent pinged on ülal ja mõni ülearune lause näiteks Krimmist võib paljugi rikkuda.

Viisin jutu Krimmi peale, sest see on olnud oranži revolutsiooni paigaltammumise üks peamisi sünnitajaid. Tulenevalt Venemaa sõjabaasist Sevastopolis, mille Jeltsin lubas likvideerida 2017. aastaks (vähemalt nii sai 1997. aastal allakirjutatud lepingut tõlgendada) ja millega Putin ei nõustunud. Just siin aeti nurja Ukraina-NATO lähenemine: sõber George (Bush) pidi USA sõjalaevad tagasi kutsuma, et mitte sõber Vladimirit kurvaks teha.

Kui kusagil saab rääkida Venemaa viiendast kolonnist, on selleks Krimm. Pole juhus, et (Lääne-)Ukraina natsionalistide presidendikandidaat Oleh Tyahnybok tuli end siia näitama, õigemini löömingut põhjustama (6. jaanuaril).

Ent Krimmis on ligi pool miljonit tatarlastki, kes esimese vooru eel vaikisid, kuid nüüd on lubanud teada saada, mida mõlemad kandidaadid neile lubavad. Sellest avaldusest võib piisata möllu puhkemiseks.

Valimistejärgsest perspektiivist rääkides ei maksa unustada, et viimase poolteise aastaga suudeti presidendi volitusi kärpida peaministri kasuks. Seetõttu võib Tõmošenko oma võidu korral sattuda peaminister Janukovitši käpa alla. Aga ehk ongi see Ukraina oligarhide ühismängu peamine eesmärk?