Kommentaar: Ettevaatust, euro!

Läinud nädal tõi eri tasemel hoiatusi vältida kiirustamist euro kasutuselevõtuga. Näiteks Saxo Banki juhatuse esimees Lars Seier Christensen soovitas Eestil euroga oodata, öeldes, et pole sugugi kindel, et sellega peaks kiirustama.

Samasuguse sõnumi saatis mõjukas majandusleht Wall Street Journal, kirjutades, et Euroopa võlakriis ähvardab eurokandidaate.

Ameerika majandusleht tsiteeris Eesti peaministrit Andrus Ansipit, kes oli deklareerinud, et ei Eesti ega Läti valitsus kavatse devalveerida oma euroga seotud valuutasid.

Kui sellisest küsimuse asetusest muud kasu ei ole, paistab arutelu ise valuutaspekulantidele kui punane rätik, sest Wall Street Journali andmetel on rahvusvaheliste rünnakute alla langenud möödunud aastal nii kroon, litt kui latt.

Ujuvkursiga valuuta eelis praeguses seisus olevat selles, et kui riigi majanduskasvu väljavaade halveneb, kohandub selle valuuta väärtus sujuvalt uue olukorraga, aidates majandust stimuleerida. Kui aga kurss on fikseeritud nagu Balti valuutadel, tuleb olla valmis, et surve tuleb mujalt.

See ”mujalt” oleks eelarvekriisis vaevlev Kreeka.

Pole võimalik alandada Kreeka olematut vahetuskurssi, kuid seda annab teha Balti riikide valuutadega, pakkudes nende keskpankade vastu. Kuigi Balti riigid tunnevad kohustusi Euroopa vahetuskursi mehhanismi (European Exchange Rate Mechanism, ERM) vastu, pole raske ette kujutada meeleheitel Balti valitsusi haaramas devalveerimise kui päästva õlekõrre järele.

Siinkohal tuletatakse alati meelde miljardär George Sorose hiilgavat rahandusoperatsiooni, millega ta kukutas Briti naelsterlingi nii, et briti pidid 1991 ERMist välja astuma. Samamoodi on koheldud Aasia vääringuid 1997.-1998. aasta kriisis.

Siiani on Balti riikide valuutad halvemast pääsenud, kuid Wall Street Journal hoiatab olukorra muutumise eest. Läti, Eesti ja Leedu on samas poliitilises sidemes kus Kreeka. Nende riikide lugu näitab, kuidas Euroopa rahaliidu struktuuriline jäikus ulatub kaugele eurotsooni piiride taha.

Samuti kui Kreeka puhul on euro varasem tugevus haavanud kriisist laostatud Balti riikide majandust, kärpides eksporti ja tekitades deflatsioonisurvet. Olles euroteel ja kuna neile ei laiene ühisraha laenueelised, peavad need riigid saavutama samasugused Euroopa Liidu rahandusstandardid, mis praegu tegelikult takistavad Kreekal ja muudel euroala riikidel oma majanduse ergutamist.

Siiski tunnistab Wall Street Journal, et Ansipi enesekindlus on põhjendatud. Võlamäär sisemajanduse kogutoodangust on 13 protsenti, 2010. aasta puudujääk 2,8 protsenti ning Eesti on suutnud oma rahaasjad kriisiajal korras hoida. 13. jaanuaril kinnitas Saksamaa, et Eesti on teel eurole 2011. aastal. Saksamaa kui euroala suurima riigi arvamus ja toetus loeb.

Ometi on Eesti oma distsiplineerituse eest maksnud kõrget hinda. Selle aasta majanduslanguseks ennustatakse kahekohalist arvu ja tööpuudus on 13,3 protsenti (viimastel andmetel juba 14 protsenti).

Leedu majandus on kokku tõmbunud 15 ja tööpuudus 12,5 protsendi võrra. Läti puhul aitas 2009. aasta laenuabi hoida võlamäära alla ELi 60 protsendi. Ent pärast majanduse 19protsendist kahanemist ollakse silmitsi 20protsendise tööpuudusega.

Majandusraskustega võideldes on Läti kärpinud tunduvalt palku, võimendades sellega majandusraskusi. Teisisõnu järeldab Wall Streeti häälekandja, et majandus on muutunud turvalisuse ventiiliks. Poliitiline hind võib nõrgendada Balti valitsuste kindlameelsust. Kui valuutaspekulandid peaksid valusalt lööma, tuleb keskpankadel tõsta intressimäärasid, et kaitsta reserve, mida on vaja ERMi liikmelisuseks. Ja see on viimane asi, mida kodanikud vajavad, kirjutab Wall Street Journal.

Nii oleme olukorras, kus ühelt poolt liigume euroala suunas, teisalt tugevnevad maailmas kahtlused, kas euroala püsib oma rahandusprobleemide tõttu jätkusuutlik.