Kuigi läinud aasta viimased kuud andsid lootust kinnisvaraturu stabiliseerumiseks, kujunes jaanuar prognoositust mustemaks.
Ingmar Saksing: Kinnisvaraarendus hakkab uuesti hoogu koguma
LVM kinnisvarabüroo juhatuse liikme Ingmar Saksingu sõnutsi on käesoleva aasta märksõnad kinnisvarasektoris mõõdukas defitsiit uute korterite osas, pangalaenu tingimuste paranemine ja arendusprojektide käivitumine.
Peamiselt jäid silma koostöö, langevad hinnad ja tehingute arvu stabiliseerumine aasta lõpus, kuigi tänavune jaanuar tõi hoopis mustemad numbrid.
Kui detsembris oli kinnisvaratehinguid Pärnumaal 120-130, siis jaanuari statistika näitab ligikaudu 70 tehingut, millest turuvälised tehingud tuleb maha arvata.
Praegu on Pärnu turul 15 firmat, tippajal paari aasta eest oli 43 ja 2009. aasta alguses ligi 20. Praegu on uued tulijad end turul vaikselt sisse sättinud ja see on esimene positiivne märk, et julgetakse tegutsema hakata.
Selle aasta iseloomulikest asjadest üks on see, et on tekkinud mõõdukas defitsiit uute korterite järele. Kellel finantsiliselt vähegi võimalik, eelistab selgelt uut korterit.
2009. aastal on suurem osa kortereid maha müüdud, aga uusi pole ehitatud ja tekkinud on olukord, kus pole valikut pakkuda.
Teine märksõna on pangalaenu tingimuste paranemine. Pangad ei võta positsiooni, et laenu anda kõigile ja iga hinna eest, kuid toode on olemas ja kellel vajadus ning võimalus, saab pangast laenu.
Kolmas märksõna võiks olla uued projektid. Vastavalt nõudlusstruktuurile väga põhjalikult läbi mõeldud ja omavahenditest ehitatud uus elukondlik kinnisvara.
Väga selgelt on paigas, et paljud planeeringud lähevad ülevaatamisele. Nende mahtude asemel, kus Pärnu linnas olid planeeritud seitsme- ja kümnekorruselised majad, jäävad tõenäoliselt kahe-kolmekorruselised. See vähendab riske, vastab praegusele nõudlusele ja sobib keskkonda arhitektuuriliselt paremini.
See on kindel, et kui aasta-kaks tagasi väga ei süvenetud kommunaalteenustesse, siis praegu on esimese kolme küsimuse seas see, kui suured on pinna jooksvad kulud.
Kokkuhoidlikult elamine on läinud järjest aktuaalsemaks, kõik äärmused on ära kadunud. Tarbija käitumine muutub.
Müüjad jagunevad kaheks. On inimesi, kes peavad müüma kinnisvara teatud tingimustel piiratud aja jooksul, et lahendada enda olukorda, kuhu nad kas oma uljusest või töötu staatusest tingituna sattunud on.
Teine suur grupp on need, kellel on vajadus müüa, kuid pole sundust. Üks kui teine müüja peab arvestama turuga. See, et pole kiiret, ei tähenda, et võib küsida ükskõik millist hinda.
Ma arvan, et hinnad langevad veel. Mitte kõigil varaliikidel ja asukohtadel, aga öelda, et hinnalangus on peatunud, oleks ennatlik.