Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/17/2899954t1h185e.jpg)
/nginx/o/2010/02/12/310616t1h51d4.jpg)
Kesknädalal Pärnus toimunud ülelinnalisel kõnevõistlusel võttis iga võistleja sõna kaks korda: etteantud teemadest kujunes kõige populaarsemaks “Vaikus kui loodusvara”.
Valida olid veel „“Teeme ära!” - aastaringselt”, „Minu õpetaja”, „Õnne õpikoda, sepikoda, trepikoda …”. Teise kõne teema tuli tõmmata loosiga, et proovile panna kõneleja improviseerimisoskus.
Kuldsuu tiitli võitja, Vanalinna põhikooli lõpuklassi noormees Kristo Peterson tõdes, et ta pole alati olnud hea esineja. Eesti õpilasesinduste liidu aktiivse liikmena suhtleb Peterson palju. Kõned-konverentsid õpilaste nimel on andnud hea kõneharjutuskooli.
Küsimusele, kelleks noormees tulevikus saada tahaks, kõlas vastuseks, et heaks ja hoolivaks inimeseks. Petersonil on kavas jätkata õpinguid mõnes Tallinna eliitkoolis.
Teisel kuldsuul Terje Jürvetsonil polnud tänini õrna aimugi oma kõneoskusest.
“Ma pole kõnelemist kunagi harjutanud ega sellega võistelnud. See on uus avastus,” märkis neid, kel kavas minna Tartu ülikooli semiootikat õppima.
Aastaid žürii töös kaasa löönud Toomas Talviste ütlust mööda läheb kõneosavust vaja igal elualal. “See annab juurde viisakust ning laiendab silmaringi,” kinnitas ta. ”Noored peavad otsima materjale ja fakte, et tuua kõnes elust näiteid. Vabavoorus tuleb kiiresti reageerida ja mõnikord võib isegi suu lukku jääda. Aga siis on vaja ankur põhjast välja tõmmata ja jutt hakkab jälle jooksma.”
