Margit Tamm: Eripedagoogidel jätkub tööd küllaga

Pärnu õppenõustamiskeskuse eripedagoog-logopeed Margit Tamm. Foto: KARIN KLAUS/PRNPM/EMF

Teisipäeval said Pärnu õppenõustamiskeskuses seminaril kokku linna eripedagoogid, logopeedid ja muud selle valdkonna spetsialistid. Eesmärgiks oli vaadata, missugused muutused on eripedagoogikas toimunud 15 aastaga ja mis on praegu aktuaalne.

Samasugune seminar toimus 15 aastat tagasi, 21. märtsil 1995. aastal, nüüd püüti käsitleda samu teemasid ja kaasata neid, kes tookord ettekannetega esinesid.

Ühtlasi oli üritus pühendatud üleeuroopalisele logopeedide päevale, mida tähistatakse 6. märtsil.

Pärnu õppenõustamiskeskuse eripedagoog-logopeed Margit Tamm, mis teemasid seminaril käsitleti ja kes olid esinejad?

Esinejateks olid Pärnu eripedagoogid, logopeedid, psühholoogid, õpetajad ja sotsiaalnõustajad, paljud neist seotud õppenõustamiskeskusega.

Esimeses blokis räägiti lasteaiateemadel ning üldisematest psühholoogiat ja eripedagoogikat puudutavatest probleemidest. Õppenõustamiskeskuse juhataja Anne Villsaar tegi kokkuvõtte sellest, kuidas meil oli nõustamine korraldatud 15 aastat tagasi ja kuidas on praegu. Hea meel oli tõdeda, et aeg on edasi läinud ja nii materiaalseid kui ruumilisi võimalusi rohkem kui toona.

Teises ettekannete blokis keskenduti kooliteemadele, esinesid lihtsustatud õppekavaga laste õpetajad, toimetulekukooli õpetajad.

Kas eripedagoogidel ja logopeedidel piisab tööd?

Meil aitab püsida majanduse jahenemine, nii mõnedki asutused, kus oli varem täitmata eripedagoogi või logopeedi ametikohti, on nüüd leidnud tööle spetsialistid.

Tööd juurde otsida pole tõesti vaja. Meie töö on praegu väga tihedaks teinud Euroopa sotsiaalfondi programm “Õppenõustamissüsteemi arendamine”, selle raames on juurde tulnud ametikohti ja rohkem paberitööd, igakuist aruandlust.

Europrojekt toetab neid teenuseid, mida me varem ei suutnud pakkuda. Näiteks praegu saame anda psühholoogilist abi Pärnu linna lasteaialastele, varem ei jätkunud koolipsühholoogidel selleks ressurssi.

Nõustamisteenuste osutamine maakonnas oli enne lepinguliselt tasustatud, aga nüüd tasuta. Projekt kestab 2011. aastalõpuni ja loodame, et selle lõppedes jääb ülesehitatud süsteemist midagi alles.

Kui tihti maakonda välja sõidate?

Sel aastal on Pärnu maakonda toimunud 16 väljasõitu. Sõiduks kulub enamasti kogu päev ja üle ühe korra nädalas me neid eriti teha ei jõua. Projekti raames töötavas meeskonnas on eripedagoog, psühholoog ja sotsiaaltöötaja, kes koos lapsi uurivad. Vahel on kaasas teine eripedagoog, kes vestleb õpetajatega individuaalsete õppekavade üle ja muudel teemadel. Oleme jõudnud maakonna lasteaedadessegi.

Varem saime maakonda sõita väga harva, sest ajaressurssi nappis, nüüd projektitöö raames lisatööjõu abil on asi lihtsam.

Tihti tulevad maakonna lapsed valla sotsiaaltöötajaga ise meile nõustamiskeskusesse. Enamasti on nii, et kui lapsi on 2-3, tulevad nad keskusesse, kui rohkem, läheme ise kohale. Nõustamiskomisjon teenindab nii Pärnu linna kui maakonna lapsi. Tegeletakse põhiliselt õigele õppekavale, tasandusklassi või tasandusrühma suunamistega. Komisjoni kompetentsi kuuluvad ka koolikohustuse edasilükkamine ehk koolipikendus ning koduõppele suunamine.

Kas erivajadustega lastel on tänapäeval võimalik rohkem abi saada kui aastaid tagasi?

Tunduvalt rohkem. Pärnus on olukord selles mõttes hea, et meil on lasteaia erirühmad, vene- ja eestikeelsed abiklassid, toimetulekukool mõõduka ja raske vaimupuudega lastele. Arenguruumi on võib-olla mahtude suhtes.

Näiteks tasandusklassidesse on praegu võimalik lapsi suunata alates 5. klassist, aga hea, kui saaks varem. Kui oleks olemas juba esimene tasandusklass, oleks ilmselt koolipikendusi palju vähem tarvis.  

Samas on tasandusklassi suunamine tihti keeruline, kuna vanemad ei taju sageli lapse probleemi tõsidust ning kardavad muutusi. Neid tuleb tihti pikalt veenda ja selgitusi anda. Loodetakse ikka, et küll laps kuidagi õpib ja saab hakkama, aga tavaliselt probleemid suures klassis süvenevad. Tasandusklassis õpitakse põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava alusel ja edasistes karjäärivalikutes õpilasele mingeid piiranguid ei ole.

Igaüks võib mingil ajahetkel abi vajada ja selle tunnistamine ning professionaalide poole pöördumine pole kindlasti häbiasi.