Läti olukorral aastail 2005-2010 on väga palju ühist Rootsiga 1989.-1993. aastal. Mõlemal juhul andsid Rootsi pangad lahkesti laenu, kuni mull lõhkes. Rahvusvahelist valuutafondi (IMF) on sageli käsitletud ohjeldamatu turukapitalismi eestkostjana. Nüüd on kuulda teistsuguseid viise.
Kommentaar: Läti laenumull – vana kriis uues kuues
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
IMFi peaökonomist Olivier Blanchard kaitseb pankadele senisest rangemate reeglite kehtestamist, et takistada uute rahandusmullide teket, kirjutas Rootsi päevaleht Dagens Nyheter.
2006. aasta kevadel väitis IMF rahanduse stabiilsust käsitlevas aruandes, et kõik olulised probleemid on lahendatud ja riskid hajutatud niivõrd, et need on pea lakanud olemast. Sellepärast polnud tegelikult põhjust muretseda.
Nüüd on kõik targemad. Globaalne rahanduskriis tõestas, et riske ei saa nõiaväel kaotada, vastupidi, neid peab hoidma range kontrolli all.
Tagantjärele on kritiseeritud USA kunagist föderaalreservi (keskpanga) juhti Alan Greenspani, kes mitu aastat hoidis keskpanga laenuintressid väga madalad, võimaldades sellega Ameerikas kinnisvara hinnatõusu. Ometi ei oska keegi öelda, kui suur pidanuks olema keskpanga laenuintress, et takistada kinnisvaramulli tekkimist, mis USAs juhtus.
Blanchard väidab, et keskpangad ei pruugigi tõsta oma laenuintresse, et lahendada probleeme, nagu ülisuur laenukoormus, suured riskid või ekslikud kapitalivaru hinnangud.
Blanchard hoiatab, et see kõik nõuaks intresside tõstmist nii palju, et vajalik majanduskasv jääks ära ja tööta tööliste arv suureneks. Selle asemel soovitab ta karme määrusi. Näiteks võiks keskpankadel olla õigus piirata pankade krediidi andmist kinnisvara ostuks või sundida neid kasvatama oma krediidikahjumite kattevara.
Paljugi, mida IMFi praegu pakub, on olnud Rootsis arutlusteemaks. Rootsi pangad ei muretsenud endale kõrge riskiga USA kinnisvara laenupabereid. Selle asemel on Handelspank sidunud ennast ohte tulvil tegevusega Baltikumis.
Rootsi 1990. aastate alguse finantskriisist pole õppust võetud. 15 aastat pärast kodumaist rahanduskriisi toimus see jälle. Seekord Lätis, kus Rootsi pangad domineerivad ja laenude andmiseks olid vabad käed. See tõi kaasa kinnisvarahindade plahvatusliku tõusu.
Nüüd, kui kinnisvaramull on lõhkenud, peavad selle kahjusid kandma Läti elanikud. Ent maksta tuleb rootslastelgi.
Kuidas saaks tulevikus sellist sündmuste arengut vältida?
Rootsi finantsjärelevalve vastne peadirektor Martin Andersson leiab, et võim oleks pidanud olukorra tõsiduse selgumisel sekkuma. See kõik toimus enne Anderssoni ametissenimetamist, kuid nüüd tahab ta näha analüüsi, kuidas selliseid olukordi vältida ja pädevust tugevdada.
Rootsi riigipanga esimehe Stefan Ingvese arvates nägi riigipank probleeme, kuid neil polnud muud võimalust kui lüüa hädakella.
Riigipank soovib saada võimu, et olla suuteline pidurdama panku, mis võtavad liiga suuri riske ja ähvardavad sellega rahanduse stabiilsust.
Pangad on nüüd sunnitud maksma oma vabaduse kaotusega. Nn Baseli komitee esitab peagi ettepaneku, kuidas tugevdada kapitalikatet ja maksevõimelisuse nõudeid.
USA on osaliselt teistsugusel teel, kuid sealgi on aru saadud rahvusvahelise koostöö vajalikkusest, et takistada pankade spekulatiivset riikideülest tegevust.
Ettepanekuid, kuidas senisest tõhusamalt jälgida pankade tegevust, on palju. Ees paistab olevat uus ajajärk.
Rootsis on veerand sajandit kehtinud reguleerimata laenuturg, mis toimis pärast muutusi 1985. aastal. Õpetus kriisist on, et vajame globaalset järelevalvet pankade tegevuse üle. Nüüdisaegne pangategevus on riikideülene. See on tõestust leidnud eriti Läänemere piirkonnas, kus domineerivad Rootsi pangad.