Kommentaar: Lähis-Idast huvituvad kõik

Eesti välisministri Urmas Paeti Süüria väisang ja Eesti saatkonna avamine Egiptuses (ühtlasi esimene meie riigi saatkond Mustal Mandril) pole mõistagi juhuslikud ettevõtmised. See saab selgeks niipea, kui vaadata, mida praegu teevad või üritavad teha samas kandis suured.

Euroopa Liidust rääkides läheb veel sel kuul Lähis-Itta ELi nn välisminister Catherine Ashton, kes lubab külastada Gaza sektoritki. Tõesti huvitav, kas Iisraeli võimud teda sinna lubavad? Läinud nädalal tehti selleks esimest korda erand Iiri välisministrile, ehkki mõni kuu varem tuli Prantsuse välisministril käsi laiutada. Teatatud on Lähis-Ida kvarteti ehk USA, Venemaa, Euroopa Liidu ja ÜRO kokkusaamisest Moskvas 19. märtsil.

Nii või teisiti langeb vast ametisse astunud Ashtoni soov Lähis-Idas midagi ära teha kokku USA presidendi Barack Obama valmisolekuga alustada sel aastal Lähis-Ida probleemi lahendamist. Sellega ühenduses tasub meenutada, et Iraagi parlamendi valimised pidid toimuma jaanuaris, ent lükati edasi märtsi. Seega pidanuks Obama praegu tegelema samaga, millega Ashton. Läks teisiti, nii ajaliselt kui sisult.

Pühapäeval Iraagis toimunud parlamendivalimiste peamõte on pinnase ettevalmistamine USA vägede võimalikuks lahkumiseks sealt järgmise aasta lõpul. Tegu oli hoolikalt kavandatud üritusega, kuid tuleb teada, et 6200 kandidaadi kõrval oli 511 isikut (parlamendis 325 kohta), kellel ei lubatud kandideerida seotuse tõttu Saddam Husseini režiimiga. Tegemist on sunniitidega ja karta on, et sunniidid ei hääleta valimistel – asi, mis Iraagist tulevas infos osavalt maha vaikitakse.

Muide, Iraagi võimud keelasid ajalehtede ilmumise. On teinegi grupp iraaklasi (šiiitide hulgast), kes palus rahval valimistel osaleda vaid selleks, et saaks ”ükskord lahti USA okupantidest”. Kolmandad rahulolematud tulistasid ja pildusid pomme isegi valimiste päeval. Sestap pole kellelgi täit kindlust valimisjärgse stabiilsuse suhtes ja on ilmne, et USA-l tuleb seal kõvasti pingutada pärast neid valimisigi.

Seda paradoksaalsem on Obama administratsiooni ja moslemite vahekorra halvenemine eelmisel nädalal, tulenevalt USA esindajatekoja väliskomisjonis ühe enamhäälega vastu võetud resolutsioonist, mis kohustas Obamat jälgima (kõik seoti presidendi isikuga!), et Türgi võimud tunnistaksid armeenlaste suhtes toime pandud genotsiidi.

Tagajärg oli ette teada: Türgi kutsus ära oma suursaadiku Washingtonist ja kõrgetasemelistest kinnitustest hoolimata on Lähis-Ida elanikele selge, et Ameerika toetab kristlasi, mitte moslemeid.

Väliskomisjoni resolutsiooni vastuvõtmine neljapäeval langes aega, kui Valgel Majal just õnnestus – pärast aasta aega kestnud ponnistusi - keelitada palestiinlased jätkama USA vahendusel kaudseid kõnelusi Iisraeliga. Samal ajal tasub meenutada, et üks vahendajaid araablaste ja Iisraeli vahel on viimastel aastatel olnud just Türgi. Ankara omakorda mõjutab oma naabrit Iraani ja … Euroopat. Reedel kiitis Türgi parlament Washingtonist tulnud teadet eirates igal juhul heaks Nabucco torujuhtme ehitamise läbi oma territooriumi. See otsus on vastukarva Moskvale ning tema North Streami ja South Streami partneritele Lääne-Euroopas.

Kas Ida-Euroopa, kaasa arvatud Eesti, hakkab nüüd panustama Türgile? Raske öelda. Tõin need vastukäivad otsused, juhtimaks tähelepanu sellele, kuivõrd raske on tabada poliitika peasuundi Lähis-Idas, kus igal suurjõul on oma huvid ja arvestused.