Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eilne Vanalinna põhikoolis näidatud Pärnu filmifestivali lastefilmide tsükkel andis tervikliku elamuse, kuid mitte filmide temaatilise sarnasuse kaudu, vaid kontrastsete piltide ja meeleoludega.
Prantsuse suudlus käsitleb 13-14aastaste pilgu läbi armumiste ja kohtamisel käimiste teemat. Hoogne, lõbusalt naiivne film kirjeldab kohustuslikku osa tarbijaühiskonna teismeliste kultuurist. Tõsisuse kaalub üle kergus ja kergemeelsus.
Absoluutne vastand hakatuseks nähtud Prantsuse suudlusele oli Palestiina laste elu kajastav Ibdaa lapsed ehk eimillestki luua midagi. Filmis kõnelevad Ibdaa tantsutrupi lapsed oma elust ja lootustest pagulaslaagris.
Poeetilise filmikeelega linateos keskendub probleemidele, millel eaga suurt pistmist pole ning mis kummitavad kõiki pagulasi. Nad on kaotanud oma kodumaa.
Noored kolmanda põlve pagulased identifitseerivad ennast kaotatud koduküla kaudu, mida keegi neist oma ihusilmaga näinudki ei ole.
Fuckin`rock`n Rollas jälgib kaamera keskpärase väikesaarel elava 18aastase Norra tüdruku askeldusi. Neiu soovib pääseda lämmatavast üksluisusest. Tema pingutused saada sisse sõjakooli ei kanna vilja ning linateose lõpuks jõuab tüdruk ringiga tagasi saarele.
Luubi all on nii konkreetselt teismeeast tingitud probleemid, kui mured, mis tuttavad paljudele inimestele: jõuetus üksluisuse vastu ja suutmatus välja rabelda keskpärasest igapäevareaalsusest.
Terminist lastefilm ei maksa kaugele ulatuvaid järeldusi teha ega seetõttu linateost mingilgi määral alahinnata. Võimalik, et lastefilmi pähe pakutav annab märksa rohkem mõtlemisainest kui ülejäänud festivalitsüklite ajal näidatud teosed.
Merit Kask
