Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pime inimene näeb näppudega

Pärnu linna saja vaegnägijast töötu kõrval peab Arved Pik (40) end õnneseeneks, et võib hommikuti minna OÜ Oettingeri puidutöökotta, kus on ametis veel kolm temataolist.

Küsimusele, kuidas nad puidulihvijatena hakkama saavad, vastas Pik: “Eks me näe sõrmedega, katsume käega, kui sile plaat on.”

Pik ja Toivo Merirand, Zotik Prostjakov ning Anu Süld on ainsad, kes Pärnu linna vaegnägijaist tööd saanud. Pärnumaal on üldse 162 vaegnägijat.

Eile ei teinud Pik tavapärast lihvimistööd, vaid tasandas kääridega kamamasina harju AS Cibuse jaoks. “Vanasti oli maja harjategijaid täis, nüüd tuleb sellist tööd harva,” tunnistas Pik. “Aga hea, et üldse midagi teha on.” Et peres on kaks last ja naine kodune, kulub pereisa paari tuhande kroonine palk marjaks ära.

Seda, et Eesti pimedate liit korraldab täna, rahvusvahelisel valge kepi päeval Tallinnas sotsiaalministeeriumi ja Riigikogu ees meeleavalduse, kommenteeris Pik: “Meie tööhõivega peaks riik tõesti rohkem tegelema.”

Eelmisel aastal läks puidutöölt ära kaks, üle-eelmisel neli inimest. “Töö oli raske ja paljude silmad ei kannatanud lihvimistolmu,” selgitas Lääne-Eesti pimedate ühingu juhatuse esimees Juta Adams. Oettingeris valvurina töötav Anu Süld tunnistas, et pimedaks jäämine on raske löök. “Väikegi töökoht aitab õnnetusest üle olla, saad suhelda ja end inimesena tunda,” rääkis ta.

Adams, kelle ühingus on 270 liiget, neist 162 Pärnumaal, tunnistas samuti suurimaks probleemiks vaegnägijate tööhõive. “Ma ei tea, mis saab edasi. Aga täna sõidab protestima 25 pärnumaalast, teist niisama palju tuleb Lääne-, Saare- ja Hiiumaalt.”

Pärnus on valgusekiireks kaks kursused lõpetanud üksiküritajat, kellest esimene asus juba tööle pimemasseerijana.

Adamsi arvates suudaks Pärnu pimedate ühingu päevakeskus Riia 11 pooltele linna vaegnägijaile asutustes-ettevõtetes kas või abitöödki leida, kui riik raha eraldaks. Juba üksi päevakeskuse ettevõtmised vajaksid abikäsi.

Et täiskasvanud vaegnägija rehabiliteerimiseks ei jätku riigil rohkem raha kui pensioniametist saadav 800 krooni, on ka ebaõiglane. “Üksi rehabiliteerimisplaan, mis inimesele tehakse, maksab 1000 krooni,” selgitas juhataja.

Vaegnägijail asendati sügav puue raskega. Seadus peab sügavaks puudeks, kui inimest tuleb 24 tundi keerata ja mähkmeid vahetada. “Kottpime vajab samuti 24 tundi tuge, inimest kõrval, kes vaataks, kas riided on puhtad, kuidas ta üle tee saab jne. “Kepist ja koerast ei aita,” avaldas Adams.

Pimedad kaotasid rahas. “Aga bussis sõites peavad nad endiselt kaks piletit ostma, saatjale ka,” tõdes Adams.

Tagasi üles
Back