Vallikääru kobras peab end ise päästma

Linnas avaldatakse arvamust, et see kobras on end vallikraavi kaladest rasva söönud. Tegelikkuses on kobras taimetoiduline loom, ehkki raudsete hammastega. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Keegi ei tea täpselt, mitu kobrast on Pärnu Vallikääru ja -kraavi lõksu jäämas, ning ükski instants ei esita konkreetset kava nende päästmiseks.

Eesti teenekaima koprauurija Nikolai Laanetu arvates elutseb Vallikäärus tõenäoliselt vaid üks kobras, kes on küllalt kaval, et ehitustööde ajal ellu jääda.

Laanetu uuris kobraste arvukust Pärnu Vallikäärus kaks aastat tagasi.

“Tegutsemisjälgede põhjal elas seal kaks aastat tagasi üks kobras,” ütles Laanetu. “Kui seal on nüüd tekkinud pesakond, langetaks see aastas umbes kümmekond suurt puud, mida ma Vallikääru puhul hästi võimalikuks ei pea.”

Laanetu väitel on kobras võimeline langetama isegi 300aastase tamme.

Ühe kopra teooriat Vallikäärus toetab merebioloog Jüri Tensoni jutustatud lugu, kes ütles endal lasuvat süü, et see kobras üldse vallikraavi sattus.

“Ma ei mäleta, mis aastal see oli, kui ma ühe Pärnu jões sadama juures viga saanud kopra vallikraavi suunasin, et las kosub,” rääkis Tenson. “Ma ei uskunud, et loom jääb sinna pidama. On neid seal praegu rohkem kui üks? Ei kinnita ega lükka ümber.”

Kopra-teema tõusis linnas teravalt taas päevakorda seoses Vallikääru uuendamisega, kuna muldvalli pervel tehtava töö käigus suletakse uruavad ning metallist kaldakindlustus näib kopralõksuna. Liiatigi pumbatakse ehituse tarvis kraavis vett madalamaks.

Pealtnägijaile tundub, et tegu ohustab kobraste elu, äratades paljudes kaastunnet.

Veel mullu räägiti Vallikääru kobrastest kui kurjategijatest, kes langetavad käärul pargipuid ja õõnestavad käikudega muldvalli.

Pärnu linnavalitsuse ehitusteenistuse juhataja Ago Raudsepp sõnas, et alles rekonstrueerimise käigus selgus, kui suured koprakahjustused tegelikkuses on.

“Osa jalakäijate teid Vallikäärul on kokku langenud just kobraste kaevatud käikude pärast, rääkimata puudest, mis võinuks seal kasvada, kui loomad poleks neid läbi närinud,” sõnas Raudsepp, lisades, et linnaelu ei saa kobraste pärast seisma jääda.

Sama ajal selgitas Laanetu Eestis enim kopraid uurinud teadlasena, et kopra hukkumise tõenäosus Vallikääru rekonstrueerimise käigus on vähe tõenäoline.

“Kobras on tark ja visa loom,” kinnitas Laanetu. “Isegi kui Vallikäär tühjaks pumbata, vajab ta vett ainult joomiseks. Jääb ta urgu lõksu, kaevab ta ennast sealt välja.”

Laanetu lohutas, et kobras võib kilomeetreid liikuda maitsi ja otsida kohta, kus rasked ajad üle elada.

“Kui temaga ei juhtu saatuslikku õnnetust, siis elutingimuste pärast kobras naljalt ei hukku. Kui ta vahepeal lahkubki, tuleb ta suure tõenäosusega tagasi, kui Vallikäär rahule on jäetud,” oletas Laanetu. Lisades, et kui inimene vallikraavist seal elava kopra kinni püüaks ja uude elupaika viiks, on see lubamatu teguviis, kuna kobrastele sobivad elupaigad on üleasustatud.

“Kui inimene ta linnas kätte saaks, tuleks loom hukata,” oli Laanetu resoluutne.